Nädala esimesel poolel kogesime, kuidas soojast suvepäevast mõne tunniga hall sügis saab. Ilm on järjest muutlikum, soojakraadid tõmbavad end koomale, puud hakkavad tasapisi värvi vahetama.
Teravili on peaaegu koristatud, mõnel pool kõrrepõllud küntudki. Jäänud on veel raps ja kartul, juurikad ja kapsad. Homsel ussimaarjapäeval ei soovitanud vanarahvas küll metsa kippuda, et ussid rahulikult mätta alla talveunne minna saaksid, kuid sellest päevast alates väideti jõhvikad korjamisküpsed olevat.
Kunagi oli 8. september meil kirikukalendris kirjas kui neitsi Maarja sünnipäev. Et see kuupäev aga vaieldav oli, kaotati ka kirikupüha. Nii hakati rahvasuus ussimaarjapäeva nöökamisi tööst kõrvale hoidmise põhjusena nimetama. “Mis ussimaarjapäeva sa pead?” küsitud mõnel pool laisklejalt.
Kindel on see, et asjalikul inimesel praegu ühegi “ussimaarjapäeva” pühitsemiseks mahti pole — mets looduseande täis, aias ja põllul ka veel tuhat tegemist. Kel vähegi võimalust, seadku lähemal ajal sammud soo poole, sest jõhvikaid leidub seal tõepoolest päris kenasti, suured ja ilusad pealegi. Seda, et ussid juba kollektiivselt talvekorteris, ei maksa siiski uskuda — seda väidet ei võtnud puhta kullana meie elutargad esivanemadki.
8. september 2011
