Järjekordsed taliolümpiamängud algasid mulle, kes ma tervet rodu eelmisi (1994 Lillehammer, 1998 Nagano, 2002 Salt Lake City, 2006 Torino, 2010 Vancouver ja 2014 Sotši) ajakirjanikuna vahetult näinud, nüüd siit lõpuks ometi mõnusalt lumiseks muutunud Eestist vaatamata kõigele ootamatu mõttega, et inimesed on tegelikud ilusad ja head. Sest stressamine teeb vaid haigeks, maailma ei muuda. Ilusad ja head, vaatamata kõigele…
Mängud algasid Lõuna-Koreas Pyeongchangis, vaid sajakonna kilomeetri kaugusel kogu maailma jaoks sõjakast põhjanaabrist, keda USA president ähvardas vaid paar päeva enne olümpiat (mäletab veel keegi, et antiikolümpiate ajal maeti sõjakirved?) uute sanktsioonidega. Ähvardused versus ähvardused. Aga las suured egod ajavad omi asju. Kim läheb olümpiale, kahe Korea naised mängivad käsikäes hokit, ei juhtu seal hullu midagi.
Dopingukirves ripub maailma kohal
See, mis toimub dopinguga võitlemise tandritel viimastel aastatel ja on eriti tuld katla alla saanud just nüüd, on midagi enneolematut. Ühest küljest on see puhastav, teisest küljest spordi mainet paratamatult määriv. Usun, paljud küsivad – mis maksavad tänapäeval medalid, kui nii paljud võidavad droogide abil? Mis maksavad olümpiamedalid, kui suurimate spordiriikide sekka kuuluv Venemaa riikliku dopinguprogrammi läbi kuldasid võidab ja Rahvusvaheline Olümpiakomitee dopinguga võitlemises hätta jääb? Milline maine ROK-il on, kui ta puhta renomeega sportlasi olümpiale mitte lubades nagu jonnipunn ka rahvusvahelise spordikohtu otsustele vilistab?
Häbi Venemaale (aga küsiks kohe, kas rohkem võimalikke patuoinaid polegi, kas on tegemist näidispoomisega?), häbi dopingu tarvitajaile, häbi sirgeselgset mängivale, aga sisult abitule ROK-ile. Ent las nemad ajavad omi asju, pole meil mõtet vilepuhuja Rodtšenkovi (Sotši dopingusaaga väljarääkija) peale oma närve raisata. Mis siis, et uus, väga laia teraga dopingukirves olevat kogu spordimaailma kohal juba niidi otsas rippumas.
Jama käib olümpiatega alati kaasas, sest see on võimalus esiuudiseks saada. Los Angelese, Montreali ja Moskva boikottidest kuni Pekingi ja vaeste tiibetlaste, Vancouveri ja indiaanlaste pühapaikades pidutsemise, Sotši ja ajaloolise eesti küla maalt pühkimiseni. Neid kärasid, suuresti tolmu, tuleb rahulikult võtta.
Nagu ka jäähoki maailmaliiga nüüdset astumist tagasi aastatesse, mil nad oma klubide ässasid olümpiale ei lubanud. Pyeongchangi hokilahingud ei jää seepärast kehvemaks. Ja Tiibet elab oma elu, indiaanlased samuti, eesti küla on ka alles.
Aga nüüd Eestisse, ikka uskudes, et kõigele vaatamata ei ole vaja lasta oma tujul langeda. Pyeongchangi ei saanud sõita põlvesidemed katki kukkunud kullakandidaadist trikisuusataja Kelly Sildaru, tervisele ohtlik nälgimine lõpetas maailmatasemel suusahüppaja Kaarel Nurmsalu karjääri, ebaõnn joone alla jäämisega tabas Eesti maailma paremikku kuuluvat curlingusegapaari, suured riigid võtsid meilt võimaluse võistelda kahevõistluse meeskonnaga, esimest korda taasiseseisvumisaja jooksul pole Eestil olümpial ühtki iluuisutajat.
Debütantidest koosnev Eesti
Meid esindab Pyeongchangis 22 sportlast, kellest koguni 15 on olümpiaareenide debütandid ja kelle seas pole ühtki olümpiaala tiitlivõistlustel medali võitnut. Ja nüüd unustagem kõik see negatiivne ning hakakem taliolümpiat endale ilusaks mõtlema. Alustades sellest, et Lõuna-Koreas on suurepärane ilm, viimase peal olümpiabaasid ja asiaatide hoolsust, korralikkust, püüdlikkust ning kuulekust arvestades saavad nad mängude korraldamisega suurepäraselt hakkama. Annavad endast kõik, nagu Naganost ja Pekingist mäletan.
Kõik annavad endast ka nii Eesti kui teiste maade sportlased. Seal unustatakse (loodetavasti) tobedalt moekaks keeratud ahistamised; ehk on dopingukontroll nii kõva ja vaid droogide abil tulemusi teha suutvad sportlased nii ära hirmutatud, et positiivseid proove ei tule. Ehk on inimesed ikkagi ilusad ja head, tahaks väga uskuda.
Ilusad ja head võiksid olla ka pöidlahoidjad telerite taga. Tunnistan ausalt, olles üle 40 aasta igasugust, ka kõige kõrgemal tasemel sporti näinud, on mul sageli väga raske mõnes emotsionaalses seltskonnas teleülekannet vaadata. Suusaraja ääres, tenniseplatsi kõrval või võrkpallihallis näed, kuidas omad üle oma oskuste ja võimete pingutavad, aga vastane on ikkagi teiselt planeedilt, talle sel korral vastu ei saa. Ja siis tead, mis telerite taga kostab: ta ei püüa ju üldse, mida selliseid lödipükse sinna saata, ta ei tea ju spordist mitte midagi, kaabakas, eesti rahva häbi, jne. Pidagem nüüd hoogu, olgem mõistvamad, miks mitte armulikumad ka siis, kui sinimustvalge all võistelnu viimaseks jääb. Nautigem sedagi, et ta püüdis, kuidas suutis.
Kes võiks olla parim
Ja nüüd pakuksin lugejale kihlvedu teemal, et inimesed on ilusamad ja paremad kui eelmisel korral. Viimatisel taliolümpial Sotšis oli Eesti delegatsiooni parim koht Viktor Romanenkovi saavutatud 24. positsioon iluuisutamises meeste üksiksõidus. Meenutan, et veel eelmiselt, 2010 Vancouverist tulime Kristina Šmiguni hõbedaga, 2006 Torino kolmest kullast, mis ei kordu kunagi, ei taha rääkidagi.
Vean iga soovijaga kihla, et vaatamata reaalse medalikandidaadi Sildaru (ja curlingupaari, kes juba osavõtuga kaheksanda koha kindlustanuks, samuti saanuks kahevõistlusmeeskond vähemalt kümnenda koha), eemalejäämisele, eestlased selle topelttosinakoha nüüd ületavad.
Suurim lootus on mõistagi Seefeldi minituuril vormitõusu näidanud ja Hakuba MK etapil neljanda ning teise koha saanud kahevõistleja Kristjan Ilves. Hüppab olümpiamäelt end parimaks, kannatab suusarajal ja… Positiivse üllatuse võivad teha ka kogenud laskesuusataja Roland Lessing ning ta uue põlvkonna kolleeg Rene Zahkna. Hea päev ja head suusad, õnn ja külm närv lasketiirus ja…
Või siis mandlisilmne kiiruisuneiu, meie lipukandja avarongkäigul Saskia Alusalu! Ühisstardist sõidus võidavad muidugi parimad, aga juhtuda võib ju, mida iganes. Saskia võistleb eesti rahvale nii tähendusrikkal päeval, 24. veebruaril!
On ju nii, et inimesed on tegelikult ikka ilusad ja head? Usume! Pöidlad pihku ja tunneme rõõmu ka väikestest asjadest. Kui meie omad Pyeongchangis oma taseme kasvõi kraadikese paremini teevad või siis vähemalt kõigest hingest seda püüavad, on kõik hästi.
ENN HALLIK, spordiajakirjanik
