Möödunud esmaspäeval pandi Jõgeva kultuurikeskuse galeriisse üles Angela Krassovskaja ja Galina Aleksandrova ristpistes tikitud piltide näitus. Kui rahvas kaks päeva hiljem kultuurikeskusse teatrietendusele tuli, ütlesid paljud neid pilte nähes: “Need ei saa olla tikitud!” Eemalt vaadates meenutavad tikandid tõesti pigem fotosid.
Narvas raamatupidajana töötav Angela leidis aastaid tagasi käsitööajakirjast ühe toreda tikitud pildi. Et sellel juures oli ka tikkimisskeem, otsustas naine järele proovida, kas suudab sama ilusa pildi teha. Sestpeale jäigi tikkimine üheks tema hobiks. Tõeliselt hullu tikkimistõppe nakatus ta aga seitse aastat tagasi, kui avastas enda jaoks veebilehe www.vyshivay.ru . Selle lehe ümber koondunud asjahuviliste käest on võimalik soetada fotode või joonistuse põhjal välja töötatud keerulisi skeeme, mille järgi tikkides tulevadki välja suuremõõtmelised ning värvitoonides ja detailides tõetruud pildid, mida võib kaugemalt vaadates fotodega segi ajada.
“Tean, et selliste skeemide koostamiseks on vastav arvutiprogramm, aga ma ise ei kiirusta seda kasutama, vaid jätan skeemide tegemise ikkagi äraproovitud meistrite hooleks. Ma tahan, et minu pika ja vaevarikka tikkimistöö tulemusena sünniks ilus pilt, aga mitte mingi plätserdus,” ütles Angela Krassovskaja.
Tikitud piltide alusmaterjaliks ostab ta spetsiaalsest poest kanvaad Aida, mida on saada erineva ruudusuurusega. Mida peenem ruudustik, seda elutruum tuleb pilt. Tikkimiseks kasutab ta kõrgekvaliteedilist DMC-mulineed. Ühe pildi jaoks on tavaliselt vaja 40-60 eri tooni mulineed.
“Hiljuti tellisin aga ühe tikkimisskeemi, millelt leiab 200 eri värvitooni. Kuna ma alles õpin, kuidas sellise koguse niitidega hakkama saada, edeneb töö väga visalt, aga pilt meeldis mulle väga ja loodan, et tulemus saab ilus,” ütles Angela Krassovskaja.
Tööinimesena saab ta tikkimisega tegelda ainult tööpäeva õhtuti ja puhkepäevadel. See tähendab, et ühe pildi tikkimiseks kulub tal olenevalt suurusest ja keerukusastmest pool kuni kaks aastat.
“Suvel edeneb tikkimine eriti vaevaliselt, sest siis on muudki teha,” märkis ta.
Istub nõela otsas
Tikkimisest on ta innustuma pannud ka oma 68-aastase pensionärist ema Galina Aleksandrova, kes elab praegu Saksamaal. Angela hangib skeemid ja materjalid ning ema muudkui tikib.
“Talle väga meeldib see protsess ning ta on väga õnnelik, et ma olen ta “nõela otsa istuma pannud” ja hõivanud kogu tema vaba aja,” kinnitas Angela Krassovskaja.
Nõela otsas istujateks nimetatakse tavaliselt teatavasti narkomaane, aga see väljend sobib tõesti ka tikkimishullude kohta. Jõgeva näituselgi on mitu Galina Aleksandrova tööd: tema tikitud on näiteks kraani kallal askeldavate konnade ja posti külge kogunenud lepatriinudega pilt, samuti vaikelu tee ja sidruniga ning pähkli-, kohvi- ja šokolaadipildist koosnev triptühhon.
Üks Galina Aleksandrova tihaseid kujutav raamimata pilt on asetatud aga klaasvitriini, kusjuures nii, et näha on ka osa tagaküljest. Kui kultuurikeskusse saabub järjekordne uskmatu, kes keeldub omaks võtmast fakti, et seintel ripuvad tikandid, siis viivad keskuse töötajad ta kättpidi vitriini juurde ja näitavad pildi tagaküljel olevaid värvilisi niidiotsi. Nii saab selgus kiiresti majja.
Küsimusele, miks ta nii keerulise ja aeganõudva hobi on valinud, vastas Angela Krassovskaja, et talle lihtsalt meeldib kõik tikkimisega seonduv: tikkimise protsess ise, tööde vormistamine ja seintel rippuvad pildid. Ning silmanägemisele pole tikkimine senini halvasti mõjunud — ei tal endal ega ka emal.
Saigi poja
“Ka mu tütar tikkis kunagi mõned pildid, aga pärast lapse sündi pole tal selleks enam aega,” ütles Angela Krassovskaja. “Siis, kui mu tütar ja väimees alles tutvunud olid, võttis väimeeski vaevaks ühe väikese pildi tikkida. Sellel olid sinised titepapud. Ta lootis peatselt poja isaks saada. Ja saigi.”
Eestist Angela Krassovskaja endale mõttekaaslasi pole leidnud, küll aga suhtleb aktiivselt eelpool mainitud vene veebilehe vyshivay.ru kasutajatega, kelle hulgas on nii endiste Nõukogude Liidu vabariikide kui ka mitme Euroopa riigi tikkijaid. Isegi üks Austraalia neiu käib sealses foorumis.
“Jagame üksteisele soovitusi ja ideid, kuidas pilte vormistada ja vigu parandada, vahetame tikkimisskeeme ja nii edasi. Paljud kogunevad igal sügisel Moskvasse suurele käsitöö aastanäitusele, et seal ka näost näkku kokku saada,” ütles Angela Krassovskaja. “Mina ise kahjuks Moskva näitustel ja foorumlaste kokkusaamistel käinud pole, aga olen vaadanud seal tehtud fotosid ja lugenud kommentaare. Need tekitavad tunde, nagu oleksin ise ka kohal olnud. Loodan siiski ükskord ise ka Moskvasse jõuda. Sealne aastanäitus on tohutu ulatusega, seal on esindatud nii palju erinevaid käsitööliike ja nii palju ilu.”
Jõgeva kultuurikeskuses olev näitus on Angela Krassovskaja ja Galina Aleksandrova jaoks päris esimene kord oma tikkimistöid eksponeerida. Üldjuhul kaunistavad need Angela ja tema tütre kodu seinu. Jõgevale jõudsid need Angela hea tuttava, Jõgeva ettevõtja ja vanavarakoguja Sergei Jerjomini vahendusel. Sergei tõi ka pildid kohale, nii et Angela ise pole oma näitust näinudki. Ka siinkirjutaja vestles temaga e-kirja teel.
Esimest korda tikitud pilte vaatama minnes kohtasin näitusel mitmekülgselt andekat loomeinimest Tiina Säälikut.
“Neile, kes tikandisse üleolevalt või eelarvamusega suhtuvad, tuleks selle näituse vaatamine kohustuslikuks teha,” ütles Tiina Säälik.
RIINA MÄGI
