Kes USA presidendivalimisi ka ei võidaks, on nii kodus kui ka võõrsil suur kahju juba sündinud. Ühendriikides on hävitatud usaldus poliitilise süsteemi ja kaaskodanike terve mõistuse vastu.
Hillary Clintoni toetajad tõrvavad Donald Trumpi leeri tema halvimate omaduste – seksistlik, rassistlik, ebaaus, ennast imetlev, võhiklik – põhjal liiga kergekäeliselt “taunimisväärseteks”.
Härra Trumpi toetajad näevad omalt poolt proua Clintoni poolehoidjaid moraalselt eksiteele sattunutena: kuidas saate te hääletada kellegi poolt, kes nii hoolimatult valetab ja petab? Enamgi veel, riik vajab selgelt ja meeleheitlikult muutusi. Status quo kandidaat on väljakannatamatu.
Ka meie Euroopas oleme kaotajad. Kui maailma tähtsaim demokraatia viib sellisel moel – kahtlasest rahast, valedest ja räpastest trikkidest nõretavana ‒ valimisi läbi, ei ole tegemist enam vaba maailma usutava liidriga. Kui valimistulemus peaks olema ebaselge või leidma vaidlustamist, on oodata veelgi suuremat kahju.
Kahju ei ole siiski ainult sümboolne. Euroopa julgeolek sõltub ülekaalukalt Atlandi teiselt kaldalt lähtuvast praktilisest juhtimisest. Iga sõjalise kriisi korral meie piiridel vajame USA diplomaatilist kaalukust, finantssanktsioone, luuret, logistikat, sõdureid, tuumarelvi – peaaegu kõike, mida Ühendriikidel on pakkuda.
Miski sellest ei ole enam tagatud. Härra Trump lasi veel enne USA presidendiks saamist käiku retoorilise kirve. Tema sünge, nullsummamängul põhinev maailmavaade käsitleb suhteid läbinisti tehingulistena. Arusaam inimelude ja rahaliste kulutuste hinnaga ühiseel ajaloole toetuvate ühisväärtuste kaitsmisest on talle sama võõras kui õigeaegselt arveid tasuv firma.
On tõenäoline, et härra Trumpi presidentuur ei kujuneks nii halvaks, nagu võib järeldada tema avalikest väljaütlemistest. USA institutsioonid – kaitseministeerium ja välisministeerium – ei muutu üleöö. Tema valitsusse ei kuuluks ainult küünikud ja võhikud. Oletatav asepresident Mike Pence näib mõnede teiste Trumpi leeri liikmetega võrreldes olevat tõsine isik. Kongress pooldab laialdaselt tugevate Atlandi-üleste sidemete säilitamist.
Ent kõige tähtsamad otsused langetatakse tipus. Kui Vladimir Putin ohustab mõnda liitlast Euroopas, kas saab ta siis verdtarretavalt kindla telefonikõne Valgest Majast, mis oleks iga eelmise presidendi ametiajal samasuguste tegude eest vältimatult kaasnenud? Me ei saa selles enam kindlad olla. Kogu Ühendriikide julgeolekuaparatuuri muskel on kasutu, kui aju on segaduses.
Proua Clinton pakub välispoliitikas praeguse liini jätkumist, ent kui ta võidab, on ta president senisest nõrgemas ja lõhestatumas USA-s. Ilmselt vaidlustab härra Trump valimistulemuse. Clintoni presidendiaega saadaksid nii isetekitatud kui ka leiutatud skandaalid. Ei tasu unustada ka, et sarnaselt Ühendriikide välispoliitika paremtiivale valitsevad ka vasaktiival isolatsionistlikud meeleolud.
Eurooplasi ootavad ees kõige ohtlikumad kuud ja aastad alates külma sõja kõrgpunktist. Oleme aastaid toetunud USA julgeolekugarantiile ja kui aus olla, pidanud seda iseenesestmõistetavaks. Me oleme laskunud tänamatusse antiamerikanismi, võimendades mõistlikud erimeelsused paranoiliseks pahameeleks, mille peamine näide on “Snowdeni operatsioon” ja selle järelmid. Me oleme kulutanud kaitsele selgelt liiga vähe ja sedagi halvasti.
Teoreetiliselt võiks rohkem kui 500 miljoni elanikuga ja 16 triljoni dollari suuruse SKP-ga Euroopa ise oma julgeoleku eest hoolitseda. Siiski oleks Ühendriikidest maha jäetud tühimiku täitmine kulukas. See võtaks umbes aastakümne ning selleks läheks vaja uusi poliitilisi institutsioone ja visiooniga poliitikuid – Adenauereid, Monet´sid, Schumaneid ja Spinellisid – selliseid, kes ehitasid pärast teist maailmasõda üles kontinendi lääneosa.
Sellist tahtejõudu ja meelekindlust leidub üldiselt alles pärast rahvas viha ja hirmu tekitavaid sündmusi ‒ kriisi või katastroofi.
EDWARD LUCAS
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda selle vahendaja uudisteagentuuri BNS seisukohti.
