Stsenaristile, lavastajale ja näitlejale Urmas Lennukile tõi tänavuse Oskar Lutsu huumoripreemia suuresti Rakvere teatris lavale toodud näidend „Paunvere poiste igavene kevade“. Urmas Lennuk märkis usutluses Vooremaale, et Oskar Lutsuga ühendab teda maast madalast alguse saanud lugemishuvi ja rääkis sellest, kuidas ta hakkas tajuma Lutsu kui üht omapärast kirjanikku.
Lutsu teatrivalaval Lennuk mänginud pole, küll aga Juhan Smuuli. Jutuajamises „naljaauhinna“ vastse laureaadiga mõtestame lahti ka tema suhtumise emakeelde, lavastajatesse, näitlejatesse, elusse üldse ja kuidagi ei saanud jätta küsimata ka arvamust kevade saabumise kohta.
Palju õnne Oskar Lutsu huumoripreemia tänavuseks laureaadiks valimise puhul. Mida arvate ideest tulla naljaauhinna üleandmise tseremooniale lennukiga, kui Palamusel maandumisruumi on? Suure Paunvere väljanäituste aegu helikopterid rahvast igatahes sõidutavad.
„Suur tänu õnnesoovide eest, aga olen rohkem kahe jalaga maa peal kõndiv inimene. Suure hädaga olen küll lennanud ka. Nii unes kui ka odavlennufirmadega. Aga argipäeval eelistan ikka mingit kontakti maaga hoida.“
Mida üldse perekonnanime Lennuk päritolust teate? Esmakordselt ilmus sõna „lennuk” kirjandusse vist Friedrich Reinhold Kreutzwaldil Kalevipoja laeva nimena.
„Kui ma ise kunagi nime päritolu uurisin, siis jõudsin arusaamisele, et perekonnanimena on Lennuk tulnud hoopis sõnast „lennukas”, mis tähendas ka hoogsat. Aga ega ma pead ka ei anna.“
Kuivõrd kirjanduse keskselt möödusid teie lapsepõlv? Kui vanalt Oskar Lutsu „Kevadet“ lugesite ja millised olid esmamuljed?
„Lugeda ma lapsena armastasin. Selles suhtes on meil Lutsuga üks ühine kirg kindlalt olemas. „Kevadet“ ma lapsepõlvest raamatuna eraldi ei mäleta. Eestlaste kollektiivne mälu haakub vist alati filmiga. Küll aga mäletan väga hästi, kui ma lugesin „Andrese elukäiku“, „Sood“ ja näitemängu „Tagahoovis“. Siis olin üsna kindel, et Lutsu puhul on tegemist täitsa omapärase kirjanikuga.“
Millal jõudsite Lutsu romaanide „Suvi“ ja „Sügis“ juurde?
„Arvan, et „Suvi“, „Argipäev“ ja „Sügis“ tulid ikka kuskil kolmekümnendates eluaastates. Vähemalt siis hakkas mulle tunduma, et Lutsu pole laval veel sellises tõlgenduses tehtud nagu mulle endale meeldiks.“
Oskar Lutsu huumoripreemia tõi teile suuresti „Paunvere poiste igavene Kevade“, mis saanud inspiratsiooni Lutsu loomingust. Mis on üldse selle põhjuseks, et Lutsu loomingust lähtudes sedavõrd mitmeid lugusid inspireeritakse?
„Ega ma päris täpselt ei tea, mis selle preemia tõi. Eelmine aasta oli selles suhtes hullumeelne aasta, et sinna mahtus liiga palju tööd. Lutsu peale hakkasin ise mõtlema kuskil 2012. aastal. Mind paelus väga see koht, kus Luts kirjeldab Kiire meeleheidet, kui Tootsi ja Teele pulmarong mööda sõidab. Kiir on kuuri taga, vaatab seda pealt ja ta ei saa korraga aru – see oli ju tema pruut, kes seal teise mehega kirikusse sõidab. See oli tema elu, unistus ja tulevik. Aga ometi sõidab pulmarongis peigmehena kaasa just Toots. See on väga kaunis koht tegelikult Lutsul.
Ma ei tea, miks teised Lutsu teevad, aga minu isiklik põhjus on küll väga lihtne. Ma ei pea laval Lutsu tegelaste tutvustamisele eriti aega raiskama, ma saan koos trupiga nendega kohe mängima asuda.“
Kui pika loomingulise protsessi tulemusena „Paunvere poiste igavene Kevade“ sündis?
„Nagu ma enne mainisin, siis 2012. aastast alates. Seega – kuus aastat. Aga see ei tähenda muidugi, et ma kuus aastat käisin nüüd iga päev ringi ainult ühe mõttega. Ma lugesin teda, mõtlesin talle aeg-ajalt ja siis kui hetk oli küps, panin ta kirja ning alustasime proove.“
Homme, 3. märtsil on demokraatia pidu –valimiste päev. Mida arvate, kui püüaksime Lutsu tegelasi paigutada tänastesse erakondadesse. Kuhu võiks kuuluda näiteks Toots või Kiir? Tõnisson ehk Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda. Igavese kevade loos on vist üks lause, kus Tõnisson näeb Tartus ühte mustanahalist meest ja arvab, et läheb jälle sõjaks.
„Ma ise arvan, et enne valimisi on inimesed poliitreklaamist nii väsinud, et ei hakkaks neid küll oma prognoosidega lisaks kiusama. Mind ikka jahmatab alati enne valimisi see fenomen, kuidas siis järsku selgub, et me elame kõige halvemas riigis kogu maailmas. Pärast valimisi läheb see õnneks üle.“
Kuidas tuli mõte „Paunvere Igaveses Kevades“ Kiirt näidata uuemas valguses?
„Algne mõte oligi kogu lugu Kiirele üles ehitada. Tegelikult oli meil isegi töövariandis laual pealkiri – „Georg Aadniel Kiir, tema traagiline elu ja surm, mis kuidagi ei tahtnud tulla“. Aga kuna Rakvere Teatri näiteseltskond, kes mulle trupina sellele teele kaasa anti, on nii pagana heas vormis, siis ei saanud ma seda teed minna. Ma ei armasta eriti, kui näen häid näitlejaid laval vaikselt vindumas. Küllap see lugu ka kunagi tuleb, kui taevas tervist annab. Seega – püüdsime kõigi tegelaste neid külgi välja tuua, mis Lutsu vähem lugenud inimesele tema loomingus varju jäävad.“
Teelet mängis Liisa Aibel, kes on teie abikaasa. Kas tegite ka kodus proove?
„Liisa mängis siiski Pastorit ja Virvet. Pastori koha pealt oligi mul hästi raske valik. Selge on see, et kui panna pastorit mängima priskem mees, siis muutub ta filmi näinud vaataja jaoks momentaanselt Köstriks, kui aga saledam, siis on ta õpetaja Laur. Aga mul oli tarvis, et ta oleks selline sümbioos – „igavene klassijuhataja“. Ja siis oli ühel hetkel selge – Pastor peab olema naine. Selles suhtes on Liisa hea kaasalööja, et kui tal põhimõte selge, siis ta liigub näitlejana väga huvitava suunaga. Mulle meeldib väga Liisaga töötada. Aga proove me kodus ei tee. Me küll arutame ka vabal ajal proovi asju, aga seda me teeme kõigi trupi liikmetega. Lõpuks peavad nemad seda igapäevaselt mängima hakkama. Ja siis tuleb teha kõik, et nad suudaksid seda mitte ainult mängida, vaid ka armastada.“
Oskar Luts sai inspiratsiooni Paunverest, Palamuselt. Teie olete keskkooli lõpetanud Tamsalus ja töötasite ka sealse rahvamaja kunstilise juhina. Kas ja kuidas on see paik teie loomingut mõjutanud? Olete vist kirjutanud mõnedki väikelinna teemalisi näidendeid.
„Me kõik pärineme oma lapsepõlvest ja keskkonnast, kus üles kasvame. Sellesse ei tohi lihtsalt liiga sügavale kinni jääda. Ka Luts ammutas inspiratsiooni mujalt peale Palamuse ja ma usun, et Palamuse rahvas ei pane seda talle pahaks. Aga see väike tõuge, mis meie lapsepõlv meile kaasa annab, jääb meie tegudes ja inimeseks kasvamisel alati pisut helisema. Isegi siis, kui kasvame inimesteks Pariisis, Nuustakul või New Yorgis.“
Enne kui lõpetasite Muusika ja Teatriakadeemia, õppisite Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Oli see teadlik valik haridusteel?
„See oli segane aeg ja ega ma ise väga palju sellest ei mäleta. Olen selline hilisküpseja. Päris normaalseks täiskasvanud inimeseks ma ilmselt ei saagi kunagi. Aga nüüd oskan ma vähemalt piire natukenegi hoida.“
Tänavu on emakeeleaasta. Mida arvate, kuivõrd aitab nali ja huumor kaasa heatasemelise eest keele levimisele?
„Tegelikult võiks iga aasta olla emakeele aasta. Ja igasugune emakeelne tegevus aitab kindlasti kaasa meie imepisikese, kuid siiski veel elusa keele hukkumise edasilükkamist.“
Kes oli Muusika- ja Teatriakadeemias teie lennu kursuse juhendaja, mida temast meenutate?
„Juhendaja oli professor Ingo Normet. Olen avastanud, et tema tegelikku väärtust hakkasin ma mõistma alles vananedes ja ise lavastajana töötades.“
Aastail 2011–2014 olite teleseriaali „Õnne 13“ stsenarist. Mida pidasite stsenaariumi kirjutamisel prioriteediks, kas pigem inimsuhteid või sotsiaalseid probleeme? Kas jälgite seriaali ka praegu ja milliste mõtetega?
„Jah, vaatan aeg-ajalt seda seriaali ka praegu. Need tegelased muutusid nende aastatega nagu sugulasteks. Aga see vaatamine ongi rohkem selline suguvõsa kokkutulek.“
Millise jälje olete jätnud Vanemuisesse?
„Ma ei usu, et ma sinna üldse mingi jälje jätsin.“
Kas kirjutamine, lavastamine, näitlemine on teile võrdselt meelepärased või on mõni valdkond eelistatum?
„Kõige rohkem meeldiks mulle istuda nurgas, lugeda näidendeid, vaadata lavastusi ja mõelda ning analüüsida seda, mida tajun. Kahjuks pole sellist töökohta vist olemas. Seega – kõigil neil töödel on oma võlu. Ja omad raskused. Unistan ajast, kui saaksin hakata rahus oma romaani kirjutama. Aga seda vist selles elus ei juhtu.“
Tegelikkuses elanud inimestest olete mänginud kirjanik Juhan Smuuli. Kuidas roll sündis?
„See oli meeskonnatöö. Üllar Saaremäe, Toomas Suumani, Peeter Rästase, Anneli Rahkema ja ka Pille-Riin Purje roll oli siin ikkagi oma osalusega, et selline Smuul välja joonistus.“
Kas Smuuli loodud Kihnu Jõnni, polkovniku leske või Järvesuu poisse annaks ka tuua tänapäeva?
„Kõike annab. Aga selleks peab olema see hetk. Toomas Suuman on toonud Rakvere Teatris lavale „Polkovniku lesest“ inspireeritud lavatöö Volli Käroga. Nimeks oli „Lesk“. See oli üks väga suur elamus. Ka Tiit Ojasoo on Kihnu Jõnniga suhelnud veenvas keeles.”
Kas soovite nimetada loomeinimesi (kirjanikud, lavastajad näitlejad), kellega teil on eriti hea koostöö?
„Keeruline on kedagi eraldi välja tuua. Lavastajatega on keerulisem, aga näitlejaist ei saa ma kunagi aru. Mul on nendega kohutavalt vedanud. Ma ei saa aru, kuidas, aga kummalisel kombel pole ma kohanud oma töödes mitte ühtegi näitlejat, kes ei tahaks oma tööd hästi teha. See on kuratlik vedamine.“
Missugused on teie suhted spordiga? Küsimus on tingitud ennekõike sellest, et olete nimetanud korvpalli hümniks liikuvale kehale. Millest sellised mõtted?
„Armastan pööraselt korvpalli vaadata. See on lihtsalt imeline, kuidas inimese kehaline intelligentsus ja füüsiline vaimukus seal mõjule pääsevad.“
Milliseid üllatusi on loomingulisest köögist lähiajal tulemas?
„Suvel tegeleme Lõuna-Eestis Juhan Jaigi elu ja loomingu lavastamisega – MTÜ Müüdud naer, kuhu mind on kaasa meelitas Tarmo Tagamets, keda võin ka oma õpetajaks ning mõttekaaslaseks pidada. Jaigi viimased aastad Rootsis, kui tal enam ajuoperatsioonile pääsemiseks lootust ei olnud, aga ikka jäi inimeseks, isaks ning Eesti rahva kirjanikuks. Sügisel Rakvere Teatris lavastan midagi Eesti kirjandusklassikast, ootan praegu trupi selgumist nagu madrus käsku laevale minna.“
Varsti on kevad käes. Mis teil selle aastaajaga kõige rohkem seostub?
„Elu, rõõm ja valgus. Kaks asja mida ma vihkan südamest – Nõukogude Liidu okupatsioon ja Eesti talv enne pööripäeva.“
Urmas Lennuk
Sündinud 16. oktoober 1971 Tamsalus
Haridus:
Tamsalu Keskkool (lõpetas 1990)
1992–1993 õppis Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti keelt ja kirjandust
1996-2000 Eesti Muusika Akadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis lavastaja erialal
Töö:
Tamsalu Kultuurimaja kunstiline juht
1994-1995 Saue Keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja
2001-2011 Rakvere Teatri lavastaja, kirjandusala juhataja ja näitekirjanik
2011-2013 Vanemuise Teatri draamajuht.
Aastast 2017 Rakvere Teatri dramaturg ja lavastaja
2011-2014 kirjutas teleseriaali „Õnne 13“ stsenarist
Tunnustused:
Eesti Teatriagentuuri näidendivõistluste võitja
Rakvere Teatri Kolleegipreemia 2017
Oskar Lutsu Huumoripreemia 2019
Tiina Tegelmann, MTÜ Eesti Rahvamajade Ühingu projektijuht, suvelavastuse „Mälutempel” produtsent
„Kui sain teada, et Urmas Lennuk on valitud tänavuseks Oskar Lutsu huumoripreemia laureaadiks, tekkisid ülivõrdses tunded. Ma plaanisin koostöös Urmas Lennukiga teha Palamusel ühe suvelavastuse. See idee jäi siiski teostamata. Külla aga olin produtsendiks Urmas Lennuki ja Tarmo Tagametsa eestvedamisel Toris lavale toodud suvelavastusele „Mälutempel”, mida mängiti aastatel 2017–2018. Projekti olid kaasatud kultuuritegijad paljudest Eesti rahvamajadest. Tulemus sai teoks suure meeskonna koostöös. Etendust juhtis Palamuse juurtega Liisi Tegelmann Nukuteatrist.
Urmas Lennuk oli „Mälutempli” loo väga põhjalikult kokku kirjutanud. Mis puutub Urmas Lennuki huumorisse, siis see on hea ja emotsionaalne, vahel ka lausa pisarateni välja voolav. Tal on väga hea mõttelend ja sõnade väljaütlemine. Urmas Lennuki huumor võib olla ka veidi teise nurga alt, kuid see on tasemel huumor.”
JAAN LUKAS
