Mõne nädala tagune suurvesi ja uputus on küll nüüdseks enamasti lõppenud, kuid probleem, et sademevesi ei pääse piisavalt hästi voolama, pole kuhugi kadunud. Kuidas muuta jõgevamaa n-ö veekindlamaks, selle üle arutlevad Vooremaa neljapäevases vestlusringis põllumajandusameti Jõgeva keskuse juhataja Ilmar Tupits, Jõgeva vallavalitsuse keskkonna peaspetsialist Vello Lukk, Jüri Morozov ning Aivar Kokk.
Lukk: Et vesi jõuaks järve või merre, selleks on olemas eelvoolud. Et vesi pääseks jõkke, on vaja kuivenduskraave, drenaaži. Omavalitsuse kohustus on ehitada reoveesüsteeme, kinnistuomanikul on kohustus rajada kinnistu kuivendus, riigi kohustus on hoida käigus oma veejuhtmed, lisaks kraavid, mida peavad korras hoidma põllumehed. Viimatinimetatu on küllaltki problemaatiline, sest kui üks teeb oma kinnistu piires kraavijupikese korda, allavoolu jääb see aga tegemata, siis süsteem ei toimi.
Kui hästi sademevee ärajuhtimise süsteem Jõgevamaal tervikuna toimib?
Lukk: Siimustis tegelikult ei toimi, millel on objektiivseid põhjusi. Näiteks kanalisatsioonikaevud töötavad meil praegu kuivendussüsteemidena. Need on vanad vene ajal ehitatud kaevud, kuhu pinnavesi sisse pääseb. Selle tulemusel ei jõua reoveepumpla kogu seda vett ära pumbata. Tulemuseks on see, et vesi jõuab keldritesse. Teisalt: majade juurde rajatud kuivenduskraavid enam kuskil praktiliselt ei tööta.
Miks?
Kokk: Sest kahekümne aasta jooksul on paljud asjad tegemata jäänud. Kui kakskümmend aastat tagasi süsteemid toimisid, siis hiljem on lahtisi kraave kinni pandud. Siimustis asendati lahtine kraav toruga, kuid vett oli sel kevadel rohkem kui tavaliselt, mistõttu toru seda vastu võtta ei suutnud. Kraave pole keegi puhastanud, sest need asuvad suures osas eikellegimaal.
Palju on tehtud, kuid palju ka tegemata, sest oodatakse Euroopa Liidu raha, et vee- ja kanalisatsioonitrasse renoveerida. Mõned külad on selle ootuses olnud kuus-seitse aastat.
Kui suured olid tänavu kevadel lumevee sulamisega seotud probleemid?
Kokk: Siimusti oli katastroof. Eelmise sajandi lõpus ehitati kõikide korrusmajade keldritesse lokaalsed gaasikatlad, sel kevadel tuli vesi keldrisse ja enamus katlaid lülitus välja või kärssas läbi. Inimesed olid aprillikuus teatud aja ka ilma soojata.
See juhtum näitas meile nõrgad kohad kätte ja kui keegi süüdistab, et miks inimesed katla keldrisse panid, siis majaomanik ei osanud arvatagi, et keldrisse võib vesi tulla, kui eelnevatel aastatel on keldrid alati kuivad olnud.
Lukk: Peamiselt pääses vesi keldritesse vanade soojakünade kaudu. Nüüd tuleks need väljastpoolt lahti kaevata ja sulgeda, et vee sissevoolu vältida.
Kokk: Siimustis alustatakse vee- ja kanalisatsioonitrasside projekteerimisega ja väljaehitamisega ning selle käigus tuleks vaadata üle ka vihmaveesüsteemid. Eks see aasta erandlik oli, kuid ka selliste olukordade vastu tuleb võidelda.
Kas Jõgeva maakonnal on olemas mingisugune arengukava või muu dokument, mis käsitleks kuivendussüsteemide olukorda ja mis kohustaks inimesi asjaga tegelema?
Tupits: Kohustused tulenevad seadusest, täpsemalt ehitusseadusest ja maaparandusseadusest. Igal omanikul lasub maaparandusseaduse kohaselt kohustus hoida korras tema maad läbivad maaparandussüsteemid ja eesvoolud.
Tänavust aastat tuleb vaadata teise pilguga. Sel aastal oli lumekatte paksus 42 sentimeetrit, kuid aastate keskmine on 21 sentimeetrit ehk lund oli tänavu poole rohkem. Samas ei olnud sellel talvel vahepeal sula, mis osa vett oleks minema viinud ning 3. ja 4. aprillil sadas vihma.
Morozov: Minu arvates tuleb tiheasustatud aladele välja töötada terviklahendused. On vanu trasse, mis tuleb suuremaks teha. Teine probleem on see, et osa trasse toob lihtsalt liigvett puhastisse, mis koormab biopuhasti ära ja see pole võimeline reovett puhastama.
Millised on kiired lahendused ja pikema perspektiiviga lahendused, et Jõgevamaa veekindlamaks muuta?
iii
Tupits: Me oleme kaardistanud üleujutuse piirkonnad. Kui ojades ja jõgedes saab vesi vabalt liikuda, siis on suur tõenäosus, et kriitilistel momentidel on nende läbilaskevõimsus suurem. Vaadata tuleb ka neid veekogusid, mis ei ole kellegi omad, on riigi omad ja mis tuleb lahti hoida.
Põllumajandustootjatel oli võimalik saada toetust maaparandussüsteemide korrashoiuks, kuid ei ole mõtet seda kulutada süsteemile, millel eesvool on korrast ära. Põllumehele on maa tootmisvahend, sest kui põllud ei ole korras, siis ei saa ka saaki loota. Kui kombain maksab 2,5 miljonit krooni, aga sügisel põllule ei pääse, siis 2,5 miljonit jääbki põllule.
Morozov: See on koostöö küsimus. Suured maaparandusobjektid ei ole ühe põllumehe käes, vaid neil on mitu omanikku, sealhulgas võib-olla neid, kes põllumajandusega ei tegele. Viimasel ei pruugi olla huvi ja raha, et eelvoolu korras hoida.
Lukk: Ainuke lahendus koostööks on moodustada maaparandusühistud. Ühistutel on omaosalus töödes kümme protsenti, äriettevõttel 50 protsenti.
Kas omavalitsustel või riigil mingit sunnimehhanismi pole, millega maaomanikke maad parandama sundida?
Tupits: On ikka. See tuleneb maaparandusseadusest. Põllumajandusameti üks ülesanne on maaparandussüsteemide toimimise järelevalve. On ka võimalus teha ettekirjutusi maaomanikule.</p>
Kas neid tehakse?
Tupits: Praegu on järelevalve käigus tehtud märkusi ja sellega on asi piirdunud. Näiteks on metsaveo käigus kraavid kinni tõstetud, meie inimesed on teinud ettekirjutuse ja töö on ära tehtud. Rahalisi sunnivahendeid pole pidanud rakendama.
Morozov: Palju on selliseid kohti, kus intensiivset põllumajandust ei saa viljeleda, näiteks looduslikud rohumaad. Seal on drenaažisüsteemid, peakraavid, mis vajavad regulaarset hooldust. Samas ei anna looduslik rohumaa maaomanikule sellist tulu, et ta oleks huvitatud maaparandussüsteemi korrashoiust, ja see on mu meelest probleem.
Tupits: Maaomanikul lasub vastutus oma maal need süsteemid korras hoida; see tuleneb seadusest. Teisalt tuleneb seadusest ka see, et riik peab oma süsteemid korras hoidma. Meie maakonnas on ligi 500 kilomeetrit riigi poolt hooldatavaid veejuhtmeid, millest me suudame aastas korda teha 30-40 kilomeetrit. Nii et raha oleks tunduvalt rohkem vaja.
Morozov: Minu arust on siin imelik situatsioon, kus ühtse pindalatoetusega suudetakse hoida põllud korras, kuid samas maaparandussüsteemidele mingit süsteemset toetust ei tule.
Tupits: Põllumajandustootjatele on ette nähtud maaparandus-hooldustoetus, mille raames on võimalik oma maaparandussüsteeme korrastada, aga see raha ei ole piisav.
Lukk: Palju asju jääb raha taha pidama ja tegelikult, kui riigi poolt hoitud eelvoolud ei rahulda, siis pole talunikul midagi võimalik ehitada.
Kui otsad kokku tõmmata, siis Jõgevamaa uputusekindlamaks muutmiseks on vaja maaomanike suuremat koostööd ja valdkonna suuremat rahastamist?
Kokk: Praeguses majanduslikus olukorras, kus ei inimestel ega riigil pole piisavalt raha paljude igapäevaste asjade jaoks, on mõttetu loota, et homme hakkaksid kõik maaparandusse investeerima. Aga täna tuleb sellest rääkida ja ette valmistada ehitusprojektid. Tuleb teha kõik selleks, et uue perioodi struktuurfondidest oleks võimalik maaparanduseks raha küsida kõigil maaomanikel.
Morozov: Jah, kui valmistatakse ette struktuurfondide uut perioodi, siis maaparanduseks on vaja samasugust otsemeedet, nagu on põllumajandusmaade hooldustoetus.
Lukk: Mina toetan seda mõtet. Ei saa öelda, et põllumees pole huvitatud maaparandusest, aga tal jääb asi raha taha pidama.
Tupits: Aastat 15 tagasi esines hetki, kus arvati, et maaparandust pole üldse vaja. See oli tõsine murdemoment, kui tekkis arusaamine, et maaparandussüsteemid on ikkagi vajalikud ja sinna on pandud ka suhteliselt palju raha. Ainult, mis vahepeal ära kadus, on järjepidevus. On vaja uuesti juurutada teadmine, et tootmiskompleksi vaadeldaks tervikuna: mis on maa sees, mis maa peal, mis aidas. See on arusaamise küsimus.
Küsis ARVED BREIDAKS
