Neli-viis nädalat kestnud põud on nüüdseks möödanik. Kuivuses vaevelnud taimed kustutavad rõõmuga janu, nii mõnelgi end peenrasügavusse unustanud seemnel tuleb meelde tärgata, ja rohumaad, kust põllumehed loodavad loomasööta varuda, saavad sisse õige kasvujõu.
Nädala eest tasapisi alanud vihm ei löönud tõesti esialgu igal pool tolmugi kinni ja usina aiapidaja kõblas leidis veel hiljuti juba mõne sentimeetri sügavusest tuhkkuiva mulla. Tihedamate sõstrapõõsaste ja paksude vaarikapadrikute alla jõuab niiskus alles nüüd, kui mõnel pool maa nii pehme, et enam rohijat ei kanna. Mõned kahejalgsed tõstavad arvatavasti juba peagi nurinat, et lõpeks juba see sadu … Eks ta ole, nädalavahetusel enne pikki pühi oleks ju mugav muru kenaks trimmida, juurikamaa ja lilleklumbid üle käia, et jaanid korras majapidamises vastu võtta, aga paraku (ja õnneks) ei anna ilmataat meie käsutusse seda kraani, mida igaüks omatahtsi näppida võiks. Ei taha kohe mõelda, mis sest ilmast ja elust sel juhul saaks!
Las sadada, saab magada, ütles vanarahvas suvisel ajal, kui üks töö teist taga ajas ja vaid tugev sadu askeldajad tuppa sundis. Uputust veel ei ole ja loodetavasti ka ei tule, seega pidagem vihmapüha.
