Metsandusettevõtja Kaido Koppel päästis hiljuti Voore paisjärvel uppumisest kaks noormeest, kes olid läbi nõrga jää vette kukkunud. Siseminister Jüri Pihl tunnustas vaprat ja humaanset tegu Elupäästja Kolmanda Klassi medaliga.
Sündmus, milles päästsite kahe inimese elu, juhtus Voorel. Milline seos Teil selle paigaga on?
Voorel möödus mu lapsepõlv ja vanemad elavad seal tänaseni. Praegu elan ise Tartus, kuid rajan endale kodu ka Voorele ökopaisjärve äärde.
Kuidas tegutsema hakkasite, kui nägite noormehi uppumisohus?
Olin perega nädalavahetusel maal. Enne ärasõitu läksin teistest varem õue, et autot soojendada, ning kuulsin aktiviseerimiskeskuse juures asuvalt paisjärvelt appikarjeid. Algul tundus, et keegi teeb ehk nalja, kuid siis sain aru, et asi on tõsine.
Jooksin ruttu tuppa köit otsima. Köit polnud, kuid isa ütles, et kuuri taga on puulatt. 72-aastane isa Valdur Soo hakkas ka ise paisjärve poole jooksma, tehes seda sellise kiirusega, millega oleks võinud läbi lüüa veteranide maailmameistrivõistlustel. Ulatasime kahe-kolme meetri pikkuse lati vees ulpivatele noortele.
Kui kaua teil appijõudmine aega võttis?
Majast kuurini on umbes sada ja majast paisjärveni viiskümmend meetrit. Arvan, et olime sündmuspaigal kusagil paari minutiga.
Kuivõrd oli uppujatel endal keha- ja vaimujõudu päästmisele kaasa aidata?
Üks sõpradest oli tublim ja tema sai juba rinnaga jää peale. Mõtlen, et tema oleks end ehk ka ise päästa suutnud. Teine oli küllaltki läbi. Kui ma ta jääle tõmbasin, ei jõudnud ta enam edasi liikuda. Ma roomasin siis ise jääle, võtsin tal kapuutsist kinni ja tõmbasin kaldale. Peale minu vanemate oli päästmisel abiks ka abikaasa Helen.
Milline oli päästetute esimene reageering ja kas nad vajasid ka turgutamist?
Noormees, kelle viimasena välja tõmbasin, kordas mitu korda järjest, et jumal tänatud. Algul tahtsin noormehed oma vanematekodu kööki veidi toibuma viia. Nad ütlesid aga, et elavad lähedal ja läksid oma koju. Lõpp oli igati õnnelik.
Miks nad õieti järvele läksid?
Arvatavasti tekkis soov üle järve teed lõigata, et kiiremini kauplusse jõuda. Nad tulid aga läbi jõesuudme, kus jää on nõrk.
Kas nad ei tajunud siis ohtu?
Seda ei oska öelda. Eks inimesed ole Voore paisjärvest ennegi üle kõndinud ja külmade ilmade ajal kattis järve ka tugev jää, mis aga, nagu ma juba ütlesin, üsna nõrgaks osutus.
Usutavasti peab kaasinimesele appiminekuks olema ka teatud sisemine vajadus. Kust on see omadus Teile tulnud?
Ma arvan, et sellises olukorras oleks ohusolijatele igaüks appi läinud. Väga paljusid inimesi on aga aidanud ka mu ema Urve Soo. Ta on õppinud arstiks ja töötanud Põltsamaal meditsiiniõena. Ma usun, et tema mõju on mulle piisavalt suur olnud.
Kas Teil on ka professionaalsed päästeoskused?
Aastatel 1997-1998 Eesti Kaitseväes teenides osalesin merepääste kursustel ja sain ka sellekohase tunnistuse. Pärast töötasin üleajateenijana piirivalve Omedu kordonis. Eks piirivalvuritel tuleb ikka osata ohtusattunutele appi minna. Kalureid päästeti seal päris sageli. Ise ma ühestki sellisest operatsioonist osa võtma ei sattunud, küll aga nägin, kuidas päästetuid kaldale toodi.
Mida arvate, kas uppuja päästmisega saavad hakkama ka inimesed, kes pole vastavat ettevalmistust saanud?
Kõik oleneb olukorrast. Taolises juhtumis, mis oli Voorel, pidanuks aga iga vähegi terve inimene appi minema, sest auk, kuhu poisid kukkusid, asus kõigest viis või kuus meetrit kaldast.
Missugused emotsioonid Teil tekkisid, kui saite kutse pidulikule tseremooniale, võtma vastu medalit, millega kaasa antud tunnustuskirjale on kirjutatud: „Eesti rahvale ja päästeteenistusele osutatud teenete eest”?
Mulle tuli see hea uudis ootamatult. Ise ei saanud aga õieti arugi, et oleksin midagi erilist teinud. Autasustamisel oli aga kaasas ka abikaasa Helen ja temal tulid silma rõõmupisarad.
Küllap kohtasite tunnustamisüritusel ka teisi julgeid ja abivalmis inimesi?
Neid oli sinna kutsutud päris mitmeid. Näiteks sai päästmise eest medali ka üks eakam naine. Omavaheliseks suhtlemiseks meil aga õieti aega ei jäänud.
Me juba rääksime, et päästetöödest ei jäänud kõrvale ka Teie ema ja isa. Milline oli nende esimene reageering autasust kuuldes?
Aumärki pole nad veel ise näinud, kuid eks nad tunnevad kindlasti uhkust.
Kas Teie lapsed teavad, kui julge ja tubli isa neil on?
Ma ei tea, kas tütar Kessu-Liis just medali tähendust mõistab, küll aga teab ta, et nõrgale jääle ei tohi minna. Pere pesamunale Fredile on selliste selgituse jagamine alles ees.
Kuidas hindate inimeste võimet ohtu tunnetada?
Ohutunne võiks kindlasti märksa suurem olla. Muide, kui eelmisel nädalavahetusel Voorel käisin, nägin kohas, kus poisid vette kukkusid, kelgutajaid. Enamik mehi ja naisi, kes minuga ühel ajal teenetemärgi pälvisid, olidki kedagi just uppumisest päästnud.
Teie põhitöö on seotud metsandusega, kas mets on pigem ohtlik või turvaline?
Mets iseenesest on väga turvaline. Küll aga võib ebaturvaliseks pidada metsa jõudmist, sest tuleb sõita mööda liiklusohtlikke maanteid.
Kuidas sõnastaksite oma põhimõtte, mille järgi elate ise ja soovitate elada teistel?
Ma arvan, et kõige alus on stabiilsus.
Kaido abikaasa Heleni kommentaar:
„Algul mõtlesin, et uppumisohus on väikesed lapsed. Kui jõudsin järve äärde, oli Kaido isa perve peal ja andis ka mulle ühe lati, et saaksin appi minna. Kaido oli aga juba poistega kaldale jõudnud. Sellist ohtlikku olukorda polnud ma varem kogenud.”
Kaido Koppel
Sündinud 3. aprillil 1976 Paides
Haridus: Voore Põhikool, Maarja Keskkool, Luua Kõrgem Metsanduskool
Töökohad : Eesti Piirivalve Omedu kordon, osaühing Sploonia. Praegu osaühingu Konnamaja juhataja
Autasud: Aumärk „Eeskujuliku teenistuse eest Eesti Piirivalves”, „Elupäästja Kolmanda Klassi medal“
Abielus, kaks last
JAAN LUKAS
