Juuni esimesel laupäeval, kui Kasepää kant oli seoses Jõgevamaa rahvakultuuripäevaga rahvarõivais inimesi täis, “ruulis” Mustvees hoopis teistsugune rõivakood: sadama ümbruses askeldas nimelt hulk erkoranžis päästeülikonnas inimesi ‒ vabatahtlikke, kes osalesid mere- ja järvepäästjate esimese astme koolitusel.
Kuusteist koolitusel osalenud inimest kuuluvad nelja vabatahtlikku päästeüksusse: Toila Vabatahtlikku Merepäästesse, Lohusuu Vabatahtlikku Päästeüksusse, Mustvee Vabatahtlikku Järvepäästesse ja Mulgimaa Järvepäästesse.
“Vabatahtlikesse mere- ja järvepäästeüksustesse tuleb pidevalt juurde uusi inimesi ja esimese astme koolitus on mõeldud just neile,” ütles MTÜ Mustvee Vabatahtlik Järvepääste juhatuse liige ja kogenud koolitaja Kaupo Kaasik. “Eile olid meil tubasemad tegemised: algajad vabatahtlikud said teada, kuidas asju seaduse järgi teha tuleb, mida tähendavad igasugused targad lühendid, kuidas käib järvel ja merel side pidamine jne. Täna teeme ringtreeningu meetodil praktilisi harjutusi.”
Ringtreeningu meetod tähendab seda, et õppurid jagatakse vastavalt vajadusele kaheks kuni neljaks grupiks, mis liiguvad sama arvu õppekohtade vahet, kuni kõigil on kõik harjutused sooritatud. Kui Vooremaa vabatahtlike õppust kiibitsemas käis, tegutseti parasjagu neljas rühmas: üks harjutas päästmist nööri abil, teine laiult päästmist, kolmas kannatanu paati tõstmist ja neljas esmase kontakti loomist päästetavaga.
“Osa harjutusi on küll üsna sarnased, ent igal neist on siiski mingi oma “kiiks”,” tõdes Kaupo Kaasik.
Tema jagas õppuritele juhiseid selle kohta, kuidas päästetavaga esmakontakti luua. Kui tuntud kõnekäänd ütleb, et uppuja päästmine on uppuja enda asi, siis tegelikult võiks sarnane ütlus olla ka päästja kohta: ta peab ise hoolitsema selle eest, et ta teist inimest päästes omaenda elu ohtu ei paneks. Uppumisohtu sattunud inimene tegutseb nimelt instinktide ajel.
“Ta vajab hingamiseks õhku, aga selleks, et seda saada, on ta valmis haarama ükskõik millest, mis teda vee pinnal hoiab: mingist ujuvesemest, aga ka teisest inimesest. Ja uppuja haare võib olla ohtlik,” kinnitas Kaupo Kaasik.
Läheneda tagant
Tema sõnul on selleks, kuidas uppumisohtu sattunud inimesele läheneda, välja kujunenud kindlad reeglid. Kui inimene on paanikas ja rabeleb, peaks päästja asetama enda ja tema vahele päästerõnga ning viima ta rõngast tõmmates kaldale. Kui päästerõngast käepärast pole, tuleks hättasattunule läheneda selja tagant ja võtta ta haardesse. Nii on rabelev inimene vähem ohtlik. Ning kindlasti aitab ka paanikas inimese rahustamine.
Selleks, et harjutus oleks piisavalt efektiivne, võttis Kaupo Kaasik paanikas uppuja kehastamise enda peale ja “värve” ta kokku ei hoidnud.
Oma kindlad nipid on Kaupo Kaasiku sõnul ka turvanööri abil päästmise, laiult päästmise ja kannatanu paati tõstmise juures. Need muudavad päästja tegutsemise tõhusamaks ja suurendavad päästetava ohutust: see veel puuduks, kui inimene päästmise käigus lisavigastusi saaks! See, kuidas päästetavale mitte haiget teha, sai õppuritele ilmselt üsna hästi selgeks, sest mitme harjutuse juures said nad ka ise hättasattunut kehastada. Merehädas olemist imiteeriv harjutus kujunes aga natuke lihtsamaks, kui planeeritud.
“Peipsi oli just sel päeval peegelsile, nii et õiget merehädalise tunnet parvel ei tekkinudki,” tõdes Kaupo Kaasik. “Lainetuse puudumise tõttu kujunes ka seitsmesaja meetrine ujumisteekond parveni kergemaks.”
Naiste “pealetung”
Õppust jälgides torkas silma, et sellel osales päris mitu naist.
“Naisi on vabatahtlike mere- ja järvepäästjate hulgas juba päris palju ja nüüd on neid ka juba koolitajate hulgas,” sõnas Kaupo Kaasik. “Nii ühed kui teised on väga tublid.”
Mis naisi päästealale tõmbab, seda Kaupo Kaasik laiemalt uurinud pole. Mustvee Vabatahtlikku Järvepäästesse on aga mõned naised tulnud tänu sellele, et nende mehed seal juba ees olid. Tore ju, kui abikaasadel peale koduse elu veel midagi ühist on.
Peale Kaupo Kaasiku utsitasid uusi mere- ja järvepäästjaid Mustvees veel Lauri Meimre, Veido Lääne, Jako Vernik ja Egon Lilleorg. Meimre ja Lääne kuuluvad samuti Mustvee Vabatahtlikku Järvepäästesse, Vernik Tallinna Vabatahtlikku Merepäästesse ja Lilleorg Toila Vabatahtlikku Merepäästesse. Teoorialoengut käis õppuritele pidamas ka Lõuna päästekeskuse ennetusbüroo juhtivspetsialist Tõnu Vare.
Vabatahtlike mere- ja järvepäästjate koolituse korraldas MTÜ Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste. Kursus lõppes atesteerimisega ja selle läbisid edukalt kõik kuusteist õppurit. Kaupo Kaasiku sõnul võib mõnda neist ees oodata ka teise astme koolitus – juhul kui üksuse ülem leiab, et ta sobiks meeskonnajuhiks. Ka vabatahtlike üksuste tavaliikmed peavad iga kolme aasta tagant korduskoolituse läbima, nii et koolitusi tuleb vabatahtlike mere- ja järvepäästeühinguid ühendaval katusorganisatsioonil pidevalt korraldada. Kindlasti on mustveelased ka varem sattunud mõnd vabatahtlike õppust pealt nägema ning arvatavasti tuleb sellist asja ette tulevikuski. Õigupoolest on see pilt, mis sisendab uhkuse- ja turvatunnet: tore, et meil on nii palju inimesi, kes hoolivad kaaskodanikest ja on nende heaolu nimel valmis oma vaba aega ohverdama.
“Üle Eesti on vabatahtlikke mere- ja järvepäästjaid viiesaja ringis,” ütles Kaupo Kaasik. “Mustvees oli tunnustatud vabatahtlikke, keda saab operatsioonidele kaasata, senini üksteist, nüüd tuleb kuus koolituse läbinud inimest juurde. Lepingu järgi peaksime väljakutsele reageerima tunni aja jooksul, ent nädalavahetusel katsume hoida inimesed sellises valmisolekus, et saaksime kohe välja sõita.”
RIINA MÄGI
