Unistuste Eesti tähendab enamat kui heal järjel majandust

Taas on vahetunud aasta ja nagu alati, püüame uut alustada paremini kui eelmist, elada õigemini. Tahame rohkem hoolida ja rohkem suuta, vähem eksida ja vähem väsida ning mis kõige olulisem — oma kallite jaoks senisest rohkem olemas olla.

Uusaastakõnesid on taas pidanud president, peaminister, riigikogu esimees, peapiiskop ja teised valitsejad, need, kelle rist, koorem ja kohus peabki olema olulistel hetkedel inimestega rääkida.

Mina ei kuulanud sel aastal presidendi tervitust reaalajas, sest mul oli tähtsamat teha. Olin koos oma õue minna tahtnud neljajalgse sõbraga varjunud verandale, mille akendest me jälgisime mõttetut paugutamist ja raha vastu taevast saatmist ning ootasime, millal see lollus läbi saab.

Hiljem kuulsin, et riigipea jutt oli seekord olnud kõhedust tekitav. Nagu oleks meil veel vähe halbu horoskoopidekoostajaid, kuulutas Toomas Hendrik Ilves alanud aasta sajandi halvimaks.

Unistuste Eesti isikutunnistus on eneseusk

Kui esmaseks elusihiks võetakse majandus, kui labane ainevahetus tõstetakse kõrgemale kõigest muust, on see loomulikult langus. Millal ja kas me selles vaimses languses oru põhja jõuame? Ja kui väike osa meist, eestlastest, on seni üldse osa saanud riigi majanduslikust edukusest ja edasipüüdlikkusest? Mured on rahvale ikka palju tuttavamad olnud, kuid rääkida mingist meeleheitest on igal juhul ennatlik.

Unistuste Eesti ei saa olla see, kus vaid võimalikult rohke tarbimise ja jäätmete tootmise nimel loobutakse mälust ja isiklikust arvamusest. Unistuste Eestis on paljud ainelist puudust kannatatud, seda on tehtud üllama eesmärgi nimel ja kõigekõrgemale lootes. Unistuste Eesti elu on kui unenäomäng: tõepärased pildid vahelduvad täiesti ebareaalsetega, kuid Unistuste Eesti isikutunnistus on eneseusk ja mitte enesehaletsus!

Kui sügav on org ja kui kaugel tõus? Riigipea ei tea. Kindlasti ta teab, kui aktuaalne on sama küsimus olnud möödunud sajandil. Kui sügav on org ja kui kaugel tõus, küsisid põgenikud Geislingenis ja sunnitöölised Vorkutas. Nii küsitakse praegu Georgias. Meil praegu nii küsida on põhjendamatu nõrkus.

Kuulasime koeraga Viini Filharmoonikuid

Mina elan oma Unistuste Eestis, sest meie kodu ei põletatud maha ega lastud õhku. Kui me ta tagasi saime, oli ta lagunenud, aga alles, kuid ma tean paljusid, kes on kaotanud sideme oma koduga ja seda ei saa mitte millegagi kompenseerida.

Aasta esimesel päeval kuulasime koos koeraga Viini Filharmoonikuid. Strausside dünastia muusikat, kus meid üllatas Josef (1827-1870), Johann vanema poeg, kelle valss “Sfääride kõla” (Sphärenklänge 1868) mõjus omas jumalikus ürg-euroopalikkuses kui  sajanditetagune uusaastatervitus, sild maailmade vahel.

Eurooplaseks sünnitakse ja vabadus ei ole mingi tühipaljas Wirtschaft. Suure pere emana tean ma päris hästi, kui valus hakkab viimasel ajal toidupoodigi minnes, aga Straussi wagneriaanlikud sfääride kõlad tuletasid taas meelde, et me pole elus üksnes selleks, et süüa.

Hästi elades me muidugi sööksime ilusamini ja mõtestatumalt, ent kadu on meile ikkagi veel väga vara ennustada. Me jääme püsima, sest oleme juba kestnud üle aja. Unistused majandusest aga ei olegi unistused. Vähemalt Euroopa mõistes mitte. Või vähemalt ei peaks olema. Majanduslik edu käib normaalse elu juurde ja küll seegi tuleb, kui me ei keskendu virisemisele, vaid viitsime käia püstipäi.

iii

JAANIKA KRESSA, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus