Vanapaganaga seotud legendid on pärit Põltsamaa kihelkonnast 18. saj ja kuuldud 1966. aastal Puurmanis.
Kirja pannud
Öeldakse, et kuradil on kabjad ja kapjadele lööb sepp rauad alla.
Sepp, kes seda kord tegi, elas Umbusis, Põltsamaalt lõuna pool, kus asuvad endised Võrtsjärve põhjaalad.
Umbusi jõgi voolab sealt nüüdki läbi, rüübates järjest esimesi suutäisi Lustiverest, kandes oma vood läbi Umbusi küla ja Põltsamaa soode ning rabade Pedjasse.
Küla ise, kus vanasti olnud sada suitsu, asub metsade vahelisel Haudemäe voorel, hajutab oma talud laiali lähemale teedele, et küla latataradel oleks kergem suud pruukida — uudistest rabade taga rahvas elabki.
Praegu saab Põltsamaalt Umbusisse läbi Kamari asula hästi ruttu. Aga enne kohalejõudmist mõtle saarte nimedele, mis seal nüüdki kohanimedeks: Porisaare, Lokssaare, Jobisaare, Soldnasaare, Kõrgessaare, Kaitsusaare, Eestsaare, Tagasaare, Vilgusaare, Kihusaare, Rudisaare, Lõhmussaare, Alevisaare. Eks kord laiusid nende ümber ka Võrtsjärve vetevood, mis aastatuhandete jooksul järjest alanesid, kuni lõpuks kadusid, jättes järele suured jõhvikarabad, seene- ja mustikametsad.
Kulla eest rauad kapjade alla
Sedagi teatakse, et Vanapagan ise oli oma salajase eluaseme Võrtsjärvega ühendanud, tehes seal Vetevanalegi põrgut.
Rahvas mäletab sedagi, et va Sarviktaat olnud suur kullasõber. Nendest aegadest on pärit legende sealseist kullaküngastest, mida rahvas hiljem olla lausa sõelapõhjaks urgitsenud — nii suur himu olnud kõigil kulla järele. On aga arvatud, et Sarviktaadi kullakeldrid seista siiani avastamata.
Räägitakse, et Umbusigi, mis olla aastatuhandeid vee all olnud, võib varjata kullakange oma kruusase turja all.
Legend räägib, et Kaitsusaarel elanud vahva sepp nimega Joonatan, kes oma sellidega ümbruskonna hobuseid rautanud. Raudkingi olid kandnud künni- ja veohärjadki. Kui abilised pärast väsitavat päevatööd magasid, hiilinudki südaööl sepikotta Vanapagan. Siis Joonatan rautanudki nii tema hobuse kui tema enda kapju. Oli kordi, kui saatan tõi kaasa oma pojadki, et sepp ka nende kapjadele rauad alla lööks.
Enne päikesetõusu ja kolmandat kukelaulu pidi aga õhk sepikojas puhas olema. Kurat tasus Joonatanile tubli töö eest alati kullas, ja üsna vägevalt. Sepa silm säras, kui ta kotisuu avas ja näppude vahel kuldmünte sõrmitses.
Nii saigi Joonast (nii kutsus teda rahvas) Umbusi rikkaim mees. Toidulaud oli tal priske, põuetaskus mulksus kange kärakas ja ka kõik tema kuus venda ja kuus õde elasid jõukalt.
Ei jäänud Joona saladused Vanapaganaga vaid nende vahele. Taipas või teadis üks midagi, teadsid seda peagi kõik. Peagi kuuldus kõlakat: “Vaat, mis kuradi vägi inimestega teeb — ei saa jumal sellele ligi.”
Rahvasuus liikus aga laul:
Põltsamaal sai põllust rikkaks,
põllust rikkaks, karjast kangeks,
veiste karjast vägevaksi,
oma karja orjaksi
……
Umbusis ei usta umbes
hundi hirmu, rebase rõõmu,
kuradi õnne õilmitsemas,
saatana sõnu õpetamas.
Vale aga pole küll kurdilt kõmu,
etKabala-Kurlas päris põrgu pilu —
Arkmalt tulles teeltki näha….
(1900-1935)
Patuelugi kuradiga seotud!
Kuulda olnud sedagi, et Umbusis just selle Haudemäe liivaseljandiku all asuvatki kullakambri üks salasoppe. Vahel olla sealt kuulda kulla kõlinat, kui seda kotti aeti.
Joonatanil olla olnud üsna mitu liignaist, kes elanud samuti kuldaväärset elu. Vedruvankris sõitnud sepa noorikud Põltsamaa poodidesse ja toonud sealt ilusaid kalleid riideid, rinna- ja peaehteid ning peremehele kangeid, naistele magusaid napse. Nendel pidudel voolanud viin ojadena nagu lossis rüütlijoominguil. Eks nii tekkisidki jutud Vanapaganaga mesti löömisest ja salajastest öistest sobingutest.
Kus kurat ehk Vanapagan ise võis elada, seda ei teadnud otsejoones keegi öelda.
Aga imelik mehelõhn, mis küll ehk põdrapullile või vanale sokule võis kuuluda, sundinud vanu naisi Jobisaare tammikus ninaga nuhutama, kui nad lambaid saarele sööma viisid.
Kord oli üks väsinud paadimees, kes sinnakanti öö tulles puhkama jäänud, südaöötunnil ärgates sootulukesi siin-seal vilkumas näinud. Ta kuulnud ka naiste kilkeid, kui need jooksnud, ja jämedat mehehäält naermas. See naer kostnud kui täku hirnumine.
Eks naised oleksid võinud sellest loost muidugi rohkem pajatada, kuid neid tegusid, mida loodus nõuab, tehakse ju enamasti saladuses.
Kuiva jalaga ei pääsenud keegi Jobisaarele, kui ei tundnud laukateed, kuhu mehed olid poste püsti tagunud, et sõja ajal saarele põgeneda saaks. Nii sinna kui ka Rudissaarele ja Tagasaarele veeti suveks lambaid lotjadega sööma ja toodi tagasi alles sügisel.
Jaanipäeva eel käidud Jobisaarelt tammeoksi toomas, et neist saunavihtu teha. Nendega viheldes sai lahti luuvalust ja need vihad tõstnud ka rahva viljakust.
Vanad inimesed saanud aga vihaleotisega pestes selge nägemise tagasi.
Okste toojail läksid aga paadid selle aja sees kaduma, kui nad ise saarel olid. Tagasi pääses vaid nii, et keegi paadiga järele tuli. Kadunud paadid leitud hiljem Tagasaare alt ja rahvas olnud veendunud, et see on Vanapagana kius.
KALEPH JÕULU
