Kaitseliidu Jõgeva maleva kauaaegse propagandapealiku Ülo Pärna äsja ilmunud raamatust „Vabadussõja sündmused Jõgevamaal” saavad lugejad teada, mis toimus Vabadussõja aastatel just nende kodupaigas. Taustaks on iseseisvusvõitluse üleriiklik korraldamine ja noore Eesti Vabariigi sõltumatuspoliitika. Raamatus on juttu nii vapratest sõduritest kui ka tuntud väejuhtidest, kellel on seos Jõgevamaaga.
Raamatu esitlusel Jõgeva kultuurikeskuses rääkis Ülo Pärn, et sügavam huvi Vabadussõja vastu tekkis tal lugedes Eesti esimesel iseseisvusperioodil välja antud selleteemalist kaheosalist raamatut ning ajakirju Vabadussõja Tähistel ning Vabadussõja Lood. Pärn meenutas, kuidas ta teatud kavalusega pääses kirjandusmuuseumi arhiivi Vabadussõda käsitlevaid dokumente uurima juba nõukogude ajal. Loa selleks andsid Jõgeva rajooni täitevkomitee esimehe asetäitaja Maie Päid ja kommunistliku partei Jõgeva rajoonikomitee teine sekretär.
„Arhiivisaalis oli valvur, kes istus pidevalt paigal. Liikus ainult siis, kui oli vaja tualetti minna. Minul õnnestus siiski märkmeid teha, mida näiteks nõukogude sõjaveteranide ühenduse esindajal ei lubatud. Hiljem tundis siseministeerium minu tegemiste vastu siiski huvi. Töötasin siis juba miilitsas.”
Nii esitlusel kui ka raamatu eessõnas tänab Pärn taasiseseisvunud Eesti esimest Jõgevamaa politseiprefekti Olev Schasminit, kes ajaloohuvilisena tema uurimistööd igati soosis. Raamatus esitatava materjali kogumise ajal töötas Pärn politseiprefektuuri korrapidamistalituse juhina.
Kaitseliidu eriline panus
Ülo Pärn toonitab Kaitseliidu erilist tähtsust Vabadussõjas. „Raamat on pühendatud Vabadussõjas langenud, haavadesse surnud või sõjategevuse õnnetustes hukkunud Jõgevamaa kaitseliitlaste mälestusele,” on kirjutatud raamatu sissejuhatuses.
Tagakaanelt loeme, et Kaitseliit oli Vabadussõja päevil peaaegu ainus valdade ja väikelinnade omavalitsuste toetaja. Veel kirjutab ta, et 54 kaitseliitlast Tormast, Lohusuust, Palamuselt, Sadalast, Avinurmest ja mujalt pidasid esimese lahingu tänasele Jõgevamaale tunginud enamlastega 14. detsembril 1918.
Raamatus on kirjas sõjasündmused, lühikeste elulugude ja fotodega tutvustatakse Vabadusristi kavalere, kes pärit praeguselt Jõgevamaalt. Raamatu viies osa tutvustab Jõgevamaal paiknevaid Vabadussõja mälestusmärke, nende saamis- ja taastamislugusid.
Omaette väärtuse annavad Ülo Pärna raamatule emotsionaalsed detailid. Nendes peegeldub Vabadussõda oma ülevuses, samas ei puudu traagika ega ka sõjahuumor.
Pärn kirjutab, kuidas 1918. aasta 24. detsembri hommikul asusid punased rüüstama Jõgeva aleviku ja selle ümbruse külasid. Ta viitab ka ajalehele Postimees, kus on kirjutatud, et nende tegude peategelased olid venekeelsed mustveelased. Jõgeva punased tulnud oma mõttekaaslasi tervitama, kuid said vastutasuks hoopis kere peale. Raamatut lugedes selgub, et sõdijate seltskond oli rahvusvaheline nii Eesti vabaduse kaitsjate kui ka vastaste poolel. Näiteks kirjutab Pärn punasoomlaste taganemisest Vaimastverre 7. jaanuaril 1919.
Juhan Kõpu raamatust „Laiuse kihelkonna ajalugu” pärinevate mitmete tsitaatide hulgast on toodud ära katkend, kus räägitakse petrooleumi ja ka küünalde puudusest 1918. aasta sügisel ja talvel. Väljapääsuks hakati esiisade moodi piirge põletama ja lambarasvast küünlaid tegema. Samas rajas kohalik elektriühing 1918. aasta sügisel piimaühingu hoone juurde elektrijaama.
Sangarid, väejuhid ja naised
Vabadussõja sangaritest on eraldi peatükk pühendatud 17aastasele kapralile Mihkel Arenile, kes sooritas kangelasteo 14. jaanuaril 1919 peetud Äksi lahingus, kus ta oma hulljulgusega päästis soomusrongi nr 1 kriitilisest seisust. Nimelt läks ta ööpimeduses vaenlase selja taha ja avas tule punaste ja nende patarei pihta. Sama aasta märtsi langes noor Äksi kangelane Orava lahingus, tabatuna seitsmest vastase kuulist.
Ülo Pärna kirjapandust selgub väejuhtide isikupära. „Iga nurga tagant, iga puu ja põõsa tagant peab iga punane paugu saama,” kirjutas Saduküla lähedalt Pööra külast võrsunud kindral Aleksander Tõnisson Kaitseliidu Laiuse kihelkonna ülemale kapten Karl Tiimanile. Kirjutatakse ka tema kui Kaitseliidu Jõgeva malevkonna esimese pealiku 1925. aastal Laiusel korraldatud paraadist, mille võttis vastu kindral Ernst Põdder.
Kindral Tõnissoni näeme ka raamatus trükitud fotol Saduküla-Härjanurme lahingujoone Vabadussõja mälestussamba õnnistamisel 6. juulil 1930. aastal.
Loomulikult jutustatakse raamatus korduvalt legendaarse partisanidesalga pealikust Julius Kuperjanovist, kes ajal, kui puudusid korraliku mundrid, võttis suurema ühtekuuluvustunde tekkimiseks kasutusele erimärgi: valgeäärelise musta vapi, millel hõbedane kolp ja sääreluud.
Julius Kuperjanovi abikaasa Alice eestvedamisel hakati aga luuresalkadele õmblema valgeid mantleid, et vaenlasele paremini võimalikult lähedale pääseks.
Sõjakeerises oli ka teistsuguse moraaliga naisi, kes olid iseäralikult lahked Vabadussõjas osalenud erinevatest rahvustest sõjameeste vastu. Raamatus on toodud ära üks II polgu pilkelaul, kus keegi Linda semmib nii venelaste (nimetatud sõimusõnaga), taanlaste kui ka inglastega.
„Ülo Pärn andis Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks välja väga põhjaliku uurimistöö ajast, mil moodustus Eesti Vabariik ja võideldi selle püsimajäämise eest. Ülo Pärn on väga põhjalik ja kogenud ajaloouurija ja pühendunud kodumaa-armastaja, ilma armastuseta isamaa ja oma kodupaiga vastu pole võimalik sellest kogukat teost kirjutada,” ütles Vooremaale viimane Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev, kes on Kaitseliidu Jõgeva maleva pealiku abi.
Eesti Vabariigi taassünniaastatel taasloodud Kaitseliidu Jõgeva maleva esimene pealik (aastatel 1990 – 2002) Ants Nurk märkis Ülo Pärna visadust ja mitmekülgsust raamatute koostamisel ja soovis talle energiat ning jõudu uute kirjutamiseks.
JAAN LUKAS
