Jõgevamaa gümnaasiumis käis novembri viimasel päeval külas ulmekirjanik Agur Karukäpp, keda laiem üldsus tunneb pseudonüümi Maniakkide Tänav all. Jõgevalt pärit, aga praegu Tartus elav Agur rääkis noortele sellest, kuidas ta kirjanikuks sai, aga ka kirjanikuks olemisest kui niisugusest.
Agur Karukäpa arvates ei saa see, kes üksnes sahtlisse kirjutanud või mõnes ajakirjas paar lugu avaldanud, end veel kirjanikuks nimetada. Tema ise ei tundnud end kirjanikuna isegi pärast esimese romaani trükis ilmumist. Aga kirjandusevallas hakkas ta kätt harjutama juba koolipõlves.
“Andsime koos klassikaaslastega välja isegi ajakirja Viva La Muerte ehk Elagu Surm. Olin siis ikka padupunkar,” meenutas Agur.
Kui ta hiljem Väike-Maarja päästekoolis õppis, kujunes lugude kirjutamine talle üheks vaba aja veetmise vormiks.
“Väike-Maarjas polnud õhtuti lihtsalt midagi muud teha, kui ühikas kitarri tinistada või kirjutada,” sõnas Agur.
Tema esimene publiku ette jõudnud lugu ilmus ajalehes Vooremaa ja autori nime kohal seisis pseudonüüm Maniakkide Tänav. Algselt pidi see saama ühe jutukogu pealkirjaks, aga sai hoopis kirjanikunimeks, mida Agur tänini kasutab.
Tema esimene romaan “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi” ilmus 2003. aastal ning selle kirjutamine sai alguse väikesest ärplemisest.
“Ütlesin kord sõpradele, et võin kirjutada loo, mis tõukub nende ette öeldud suvalistest lausetest. Lõpuks kasvas sellest loost välja romaan,” ütles Agur Karukäpp.
“Mu aknad on puust…” jõudis romaanivõistlusel isegi äramärgitute sekka ja peatselt õnnestus sellele leida ka kirjastaja: Aguri esikromaan ilmus kirjastuselt Fantaasia. Järgmiste raamatute trükki pääsemine oli tema sõnul juba lihtsam.
Karmid arvustused
Praeguseks on temalt ilmunud teoste nimekiri päris pikk. Aga vahepeal kirjutas ta ka LARPide ehk seikluslike rollimängude stsenaariume, mida kasutati Kassinurme mägedes korraldatud rollimängudes.
“LARPi stsenaariumi kirjutamine on huvitav väljakutse,” kinnitas Agur. “Sa pead kirjutama sellise loo, mis paneb 20-40 inimest kuueks kuni kaheksaks tunniks tegutsema, ilma et kellelgi igav hakkaks.”
Kes omakirjutatud tekstidega publiku ette julgeb tulla, peab olema valmis ka arvustusi lugema. Ja see võib olla karm kogemus. Näiteks portaalis Ulmekirjanduse Baas, kuhu laekub info ulmeautorite ja nende teoste kohta, on ka kommentaarium. Ja kommenteerijad seal siidkindaid ei kanna. Kui ikka jutt ei meeldi, kirjutatakse “Pane ennast põlema!”, “Pane see okse endale suhu tagasi” või midagi veel hullemat.
“Algaja kirjutaja võivad sellised kommentaarid ära ehmatada,” nentis Agur Karukäpp. “Kogenum leiab sealt aga ratsionaalse iva ja hakkab oma tekste paremaks muutma. Samas ei pea kirjutaja sugugi alati kriitikut kuulama, näiteks siis, kui kritiseerija ei kuulu tema loomingu sihtgruppi, kui tal on teistsugune maitse või kui tal on üldse kombeks niisama lahmida.”
Lugu 20 minutiga
Kui kirjandusteadlaseks ja -kriitikuks on ka Eestis võimalik õppida, siis kirjanikuks mitte. Aguri meelest on see imelik, sest nn käsitööoskuste omandamise võimalustest oleks kirjutajatel palju kasu. Agur leiab, et temal endal oli palju kasu Betti Alveri muuseumi juures mõned aastad tagasi tegutsenud loovkirjutamise töötoast, mida juhendasid Toomas Muru ja Ene Sööt. Kui see tegevuse lõpetas, käivitas Agur koos paari sõbraga ise Tartus sarnase töötoa. Üks harjutus, mida seal tehakse, on näiteks selline, et etteantud teemal tuleb kahekümne minutiga kirjutada korralik alguse, teemaarenduse ja lõpuga lugu, kompositsiooniline tervik. Sellised harjutused õpetavad Aguri sõnul kirjutama mitte siis, kui tuju tuleb, vaid siis, kui vaba aega on.
“Kirjanikuks olemine on töö ja iga tööd tuleb õppida. Kui ei õpi, jääd lihttööliseks,” võttis Agur Karukäpp oma jutu lühidalt kokku.
Jõgevamaa gümnaasiumi emakeeleõpetaja Merle Ojametsa sõnul tekkis nii mõnelgi Maniakkide Tänava juttu kuulanud noorel tema loomingu vastu huvi. Õpetajalt küsiti juba, kust tema raamatuid laenata saab. Loodetavasti tärkas mõnel kuulajal huvi ka kirjutamise kui niisuguse vastu.
Agur Karukäpa ehk Maniakkide Tänava kohtumine Jõgevamaa gümnaasiumi noortega sai teoks viie riigigümnaasiumi ehk Jõgevamaa gümnaasiumi, Viljandi gümnaasiumi, Nõo reaalgümnaasiumi, Noarootsi gümnaasiumi ja Läänemaa ühisgümnaasiumi ühisprojekti “Elav raamat = kirjanik koolis” raames. Projekti koordineerib Viljandi gümnaasium ja seda toetab kultuuriministeerium programmist “Eesti kirjanduse väljaandmise toetus”. Tänu projektile saavad meie gümnasistid kohtuda veel mitme kirjanikuga.
RIINA MÄGI
