Sel ja järgmisel nädalal töötab selle suve esimene Jõgevamaa üliõpilasmalev Kuremaa lähistel Altraja talus, aidates perenaise Annely Reitavi vana-vanavanemate kodu ümbrust ja hooneid taasta.
Eelmisel pühapäeval jõudis Palamusele kaheksaliikmeline üliõpilasmaleva rattarühm, kes nüüdseks juba pea nädal aega on töötanud Kuremaa lähistel Altraja talus. Igal hommikul starditakse jalgratastega ööbimiskohast Palamuselt Kuremaa lähistele tööpostile ning pärast tööpäeva liigeldakse ratastega ka Palamusele tagasi. See tähendab, et minimaalselt läbivad malevlased päevas ratta seljas 22 kilomeetrit.
Rattaga tööle ja tagasi sõitmist noored kurnavaks ei pea. Siiski märkisid nad, et Kuremaa tõus on üsna väsitav ning nii mõnigi neist tunnistas naljaga pooleks, et nägi antud nõlvast esimestel päevadel ka õudusunenägusid.
Rühma liige Mari-Liis tunnistas, et kui ta end malevasse kirja pani, siis ei olnud ta teadlik, et tegemist on rattarühmaga. Sellele pööras ta tähelepanu alles hiljem. “Esimene mõte oli see, et, kas nüüd peab siis tõesti sinna ratta kaasa vedama või,“ meenutas Mari-Liis, kes sai siiski esimesest ehmatusest kiiresti üle, kuna rattasõit pole tema jaoks võõras ning kaherattaline endal kodus olemas. Erilisteks sportlasteks malevlased end ei pea, kuid juhtumisi on rühma sattunud üsna tervislike eluviisidega noored, kellest keegi pole eriline kohviarmastaja ja ükski neist ei tee ka suitsu.
Töö lihtne ja jõukohane
Malevlaste tööülesanded on Altraja talus üsna varieeruvad alates võsa lõikamisest ja lõpetades aida põraandaluse sodi välja viskamisega. Sel nädalal tegeldi peamiselt puude lõhkumise ja riita ladumisega ning talumaja kaeti värske värvikihiga. Talu perenaine Annely ütles, et töö kahe nädala jooksul kindlasti otsa ei saa.
“Kõige suurem mure oligi mul nende puudega, mis olid juba ära langetatud ning need oli tarvis ära tükeldada ja riita laduda. Selle nelja päeva jooksul on noored ära teinud juba suure hulga puid,“ kiitis Annely malevanoori, viidates selja taga laiuvatele puuriitadele.
Noored kinnitasid, et töö neil üle jõu ei käi. Tüdrukutele meeldis enim maja värvimine ning noormeestele puude lõhkumine ja võsa maha võtmine.
“Minu lemmikseadmeks on puulõhkumise masin,“ tunnistas rühmajuht Ingmar Juske, kes lisas, et on antud masinat varem vaid eemalt näinud. Malevlane Mihkel lõhkus parema meelega puid kirvega. Veel tähendasid nii rühmajuht kui ka teised malevlased, et tööandja muretsetud tööriistad on korralikud ning masinate ja seadmete puudumise tõttu pole ükski töö pooleli jäänud.
Senini on malevlased enda tööga üsna rahul. Ka järgmiseks nädalaks mõeldud ülesanded ei tundu vastumeelsed. Siiski tunnistas Mari-Liis, et tema hea meelega maad kaevata ei tahaks, mis on samuti planeeritud järgmisesse nädalasse.
“Ma nimelt kardan vihmausse,“ selgitas neiu ning lisas, et kui maa kaevamiseks läheb, siis ta enne tööle asumist veendub, kui suur hulk ussikesi maakoore alt silma hakkab. Juhul, kui neid pole massiliselt, lubas Mari-Liis maa kaevamisel ikka kaasa aidata.
Tööd jätkub ka järgmiseks suveks
Selle nädala ilm oli Eestis üsna suvine. Siiski ei kurtnud noored liigse palavuse üle. “Vahest on küll mõneks ajaks soov kusagile varjulisemasse kohta minna,“ tunnistas malevlane Eva, kuid lisas, et sooja ja suvise ilmaga on üsna hea tööd teha. Kuremaa järve läheduses töötamine pole nende sõnutsi veel nii suurt kiusatust tekitanud, et peaks keset töö päeva jalga laskma ja minema randa päevitama ning suplema. Ainuke probleem, mis töö tegemist segab, on tüütud putukad.
Tudengid tunnistasid, et liitusid malevaga puhkamise eesmärgil. Keegi neist ei tulnud siia selleks, et raha teenida. Ka rühmajuht Ingmar võttis endale maleva ajaks puhkuse. “Siin viibimine on minu jaoks siis aktiivne puhkus, mitte töö,“ selgitas ta. Veel lisasid malevlased, et raha saab suvel teenida ka lihtsamalt, enda kodukoha lähistel, kuid malevasse tullakse puhkama, uusi tutvusi soetama ning uusi kohti avastama.
Suurtest linnadest ja rohkest kaubandusest eemal olemine tudengeid ei häiri. “Siin saab nii hästi süüa, et ei olegi mingit erilist tahtmist poodi süüa ostma minna,“ selgitasid malevlased. Veel lisasid nad, et suvel pole linnas midagi teha ja et mõnda aega maakohas elamine on mõnusaks vahelduseks.
Talu perenaine Annely leidis malevarühma enda jaoks interneti kaudu. “Siinne töö on lihtne ja ei nõua mingeid eelteadmisi, lihtsalt endal jääb abikätest puudu,“ selgitas ta. Annely on malevlaste hinnangul äärmiselt lahke tööandja, kes ei sunni takka ning arvestab töö tegijatega. “Kõiki asju siin muidugi kahe nädala jooksul valmis ei saa,“ lisas talu perenaine ning märkis, et võib olla kasutab malevanoori oma esivanemate talukoha korrastamiseks ka järgmisel suvel.
i
EILI KOITLA
