Homme on palmipuudepüha ehk meil siin Maarjamaal urvapüha. Siis tuleb vaikne nädal, mis kulmineerub esimese ülestõusmispühaga. Just seda pühapäeva on meie pisut usuleige rahvas alati rõõmuga tähistanud, iga riigikorra ajal.
Kas rõhuasetus on sel puhul olnud kirikus käimisel, munade värvimisel ja kevade tulekul või paastuaja lõppemisel ja lihasuitsutamisel, sõltus ja sõltub ilmselt praegugi kodudes kehtinud ja säilinud kommetest.
Lapsepõlvemälestusi nendest olulistest pühadest jagavad täna nii need, kes sündinud esimese Eesti Vabariigi parimail aastatel või suure sõja ajal, kui needki, kes said kaelakandjaiks võõra võimu aegu.
Munakook ja koksimisvõistlused
Minu lapsepõlvekodus oli küll sageli rahapuudus, aga mitte kunagi toidupuudust, sest peeti palju koduloomi ja -linde. Mune keedeti meie suurele perele ikka tublisti, et jätkuks kõigile koksimiseks-söömiseks ja naabritelegi viia. Lakki ma meil ei mäleta, aga värviti sibulakoorte ja värviliste lõngajuppidega, mis riidetükiga muna ümber seoti. Ka teri sai nende riidelappide sisse seotud, nii jäid munadele täpid peale. Sibulakoori puistati ka lihtsalt munade keeduvette, andsid ilusa kollakaspruuni tooni. Ja pliiatsiga sai ka teinekord pilt munale joonistatud, olen seda praegugi vahel teinud.
Meie ema tegi siis alati ka munakooki, mis meile väga maitses. See oli suures vormis küpsetatud kõrge biskviitkook, mis lõigati pooleks, määriti vahelt moosiga ja riputati tuhksuhkruga üle. No küll see maitses hea! Selle koogiga meelitas ema mind ja vendi ka suvel juurviljavagusid rohima. Kui juurikamaal asi väga kontrolli alt väljas oli, piisas vaid ema vihjest, et kui need vaod nüüd puhtaks saavad, ma teen kohe munakooki, kui rohimistöö imekähku valmis saigi!
Värvitud mune viidi alati ka naabritele, ikka nii, et iga pereliige muna saaks. Tavaliselt kingiti munad vastu ka. Mõnel pool kutsuti munatoojad sisse ja pakuti midagi head. Ühes peres, mäletan, oli alati kaneelisaiu küpsetatud.
Ja oh seda munakoksimist vendadega! Ikka püüdsime selle juures üksteist üle kavaldada ja pisut sohki teha!
ELVI, sündinud aastal 1942
Kukk munes kuldmune!
Väga varasest lapsepõlvest mäletan, et lihavõttepühade hommikul oli laual kena värviline laastukorv šokolaadimunadega. Need olid kuldses paberis ja mulle öeldi, et need on kuke munetud munad ja meile tõi need jänes.
Uskusin sellesse nii kaljukindlalt, et läksin teiste lastega lausa riidu, kui nad mu jutu välja naersid ja ütlesid, et kukk ei mune ju. No kuidas ei mune, kui munad korviga laual olid!
Aga kui tulid uued ajad, töötas mu ema koolis ja me elasime koolimajas. Siis ta ei julgenud munapühi pidada ega mune värvida.
MAILA, sündinud aastal 1936
Saadeti imearmsaid pühadekaarte
Mina olin linnalaps, kellele üsna sageli kommi toodi ja mõnikord viis ema mind mõnda pagariärisse kooki sööma. Seepärast ei mäleta, et midagi väga erilist oleks just munapühadeks ostetud või valmistatud, aga küllap ikka pühadetoidud laual olid. Mune värviti meil nii sibulakoorte kui lakiga, olid sellised pisikesed pudelid, millega pintsel ka kaasas.
Üks komme, mis pärast sõda kahjuks kadus ja mis enam eriti moodi pole tulnudki, oli pühadekaartide saatmine sõpradele ja sugulastele. Neid kaarte oli imeilusaid!
ANU, sündinud aastal 1931
Pühadekontsert kirikutornist
Kõige eredam mälestus on puhkpillimuusika esimese püha hommikul Maarja-Magdaleena kiriku tornist. Orkester läks pühapäeva hommikul kell 6 torni, luugid lükati lahti, et kaugele kuulda oleks, ja mängiti lugu „Ärgake, nii vahid hüüdvad!” Meid, lapsi aeti ka selleks ajaks üles, et seda muusikat kuuleksime. Pärast magasime muidugi edasi.
Minu kodu oli Lilu külas ja vanaema elas Maarja-Magdaleena alevikus. Meil oli peres palju lapsi, olime ülestõusmispühade eel ja ajal sageli ka vanaema juures. Tema tuletas meile ikka vaiksel nädalal meelde, et nüüd ei kõlba koerust teha ja lärmata.
Kaseoksad toodi mitu nädalat varem tuppa vette, et neil pühadeks noored lehekesed küljes oleksid, samuti toodi aegsasti sisse remmelgaoksad, et neil urvad paisuksid. Urvaoksi läks ju vaja juba nädal varem, palmipuudepühal. Meil peeti ka urbimisekombest kinni. Lapsed, kes palmipuudepüha hommikul vara üleval polnud, said urvaokstega „nüpeldada”, et nad aasta jooksul virgad oleksid.
Mune värviti nii laki kui sibulakoortega ja oluline oli seegi, et need pühadelaual kenad välja näeksid. Selleks pandi viljaoras aegsasti laia taldrikusse marlilapi alla kasvama. Sinna rohelise muru peale pandi siis värvitud munad.
Vanaemaga seltsis käisime ülestõusmispühal ka kirikus. Rahvast tuli sinna tol ajal sama palju nagu jõuluajal, aga selle vahega, et hobustel olid vankrid järel, teed olid porised või ka paljad ja külmetanud. Pärast jumalateenistust aeti sugulaste-tuttavatega veel sealsamas vankrite juures juttu, sooviti vastastikku häid pühi. Alati oli kinkimiseks ka mõni värvitud muna kaasas.
Pühadetoitudest mäletan munavõid ja ternespiimaputru, sest oli lehmade lüpsmatuleku aeg. Ja et isa käis hoolega Elistvere järvel kalal, oli meil siis alati ka värske kala laual.
Esimese Eesti Vabariigi ajal peeti ka teist ülestõusmispüha.
VAHTA, sündinud 1925
Kiikumine, suitsulõhn ja suurvee kohin
Meie peres olid minu varases lapsepõlves veel olemas mitut värvi munalakid. Oli roosat, rohelist, lillat… See lakk oli paks ja läikiv, praegu minu arvates selliseid polegi. Kui suurte õdedega mune värvisime, kauples vanaema ikka, et tehke mõni sibulakoortega ka, need on kõige ilusamad. Siis, vastupidiselt praegusele, tundusid need meile kõige igavamad, aga vanaema rõõmuks sai ikka mõni muna enne keemapanekut sibulakoortesse mässitud.
Meeles on, kuidas värvilised munad suure sügava taldrikuga toas laual olid. Et meie kodu lähedal tookord pajusid ei kasvanud, olid vaasis enamasti õitsvate urbadega lepaoksad. Lina laual oli hele ja puhas, just pühadeks sinna pandud, vanaemal oli uuem rätik peas, ta istus sealsamas laua juures ja luges oma pühakirjaraamatut.
Mina ei tohtinud siis teda segada ja sealt raamatust (oli vist Uus Testament) ta mulle midagi ette ei lugenud, küll aga jutustas mõnikord argipäevaõhtuti piiblilugusid, nii et ka Kristuse ristilöömisest ja ülestõusmisest oli mul juba enne kooli selge pilt. Ja see oli kuidagi loomulik, et sellised lood ja kombed kuulusid ainult kodu juurde ja koolis noist asjust ei räägitud.
Minul soovitas vanaema sel pühapäevahommikul alati välja kiikuma minna ja ütles, et pane päikest tähele, kuidas temagi kiigub. Alles palju hiljem sain teada, et selle püha aegne kiikumine oli rituaal, mis pidi tooma tervist ja elujõudu. Ja küllap oli siis meie maalegi mingil kujul jõudnud praegu vaid Inglismaal täheldatud uskumus, et see, kes ülestõusmispühal päikese kiikumist või tantsimist ei vaata, selle saab kurat oma võimusesse.
Kui naabrilapsed munakorviga meile tulid, siis kostitati neidki hea-paremaga, tavaliselt plaadikorbi või saiakestega. Ema tegi sageli ka bubertit või „ujuvaid saari“ ehk lumepallisuppi. Ja kui külalised koju hakkasid minema, anti neile omalt poolt pühademunad kaasa, ikka iga pereliikme jaoks.
Küllap juhtus lapsepõlve lihavõtete aegugi igasugust ilma olema, aga ikka on selle pühapäevaga seoses meelde jäänud kodumaja alt orust läbi voolanud suurvee kohin, kuldnoka laul, hele päikesepaiste ja sooja suitsuliha lõhn. Lõuna-Eestis oli nimelt kombeks jõulukuust saati aidas soolvees seisnud lihatükid just lihavõtteks saunas ära suitsutada, et kevadel-suvel hea võtta oleks.
KAIE, sündinud aastal 1957
Kiige juurde mune kinkima
Minu lapsepõlves oli meie külas, ühe paljulapselise pere õue all veel olemas suur kiik. Tolle pere suuremad poisid olidki kiige ehitanud ja hoidsid seda korras. Kui vähegi ilma oli, kogunesid kõik küla lapsed munapühadel kiikuma. Ja alati oli mul värvitud mune kaasas, nii tolle pere kõigile lastele kui teistelegi naabrilastele.
ENE, sündinud aastal 1958
No mis jänes nüüd…
Kui me õega veel üsna väikesed olime, öeldi pühadehommikul kodus, et värvilised munad tõi meile lihavõttejänes. Kahtlesime selles sügavalt, sest meil peeti kodujäneseid ja me teadsime, kui kiire ja arg loom jänku on. No mismoodi see loom neid mune tassis… ? Aga loomulikult pidasime oma kahtlused endale, et ei juhtuks sama, mis jõuluvana puhul: suured inimesed võisid ju öelda, et kui ei ole olemas, siis ei tule ka!
HELVE, sündinud aastal 1958
KAIE NÕLVAK
