EENOK HAAMER, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Mustvee ja Lohusuu koguduse õpetaja
Head lehelugejad, soovin teile õnnistatud Jeesuse Kristuse ülestõusmispühade aega.
Hiljuti küsis ajakirjanik minult, kuidas on mul meelde jäänud esimene ülestõusmispühade jumalateenistus. Paraku on sellest mööda läinud 54 aastat ja kahjuks ei suuda ma seda kuidagi meenutada. Kuid tegemist on nimelt Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmise pühadega ja mul on väga hea meel, et minult ei küsitud mälestusi lihavõttepühadest. Sellel pühade nimel on hoopis teistsugune taust.
Ajakirjanik tundis ka huvi, kuidas ma põimin oma selle püha jutlusse midagi ajastuhõngulist. Paratamatult ei pääse meie vaimulikud mööda ajastust, milles elame. Kuid me vaatame kõigele täiesti teisest aspektist. Meie eesmärk ei ole näidata, et oleme ajakirjanduse ja muid kanaleid kaudu toimuvaga tuttavad. Me näeme, milline on meie rahva vaimne olukord, ja tahame oma rahvast aidata. Sellepärast peaksime näitama oma jutlustes teed sisemise tasakaaluni, julgustama rahvast tulevikku vaatamisel. On märgata, et meie rahval on palju hirme. Meie kommunikatsioonikanaleis küll viidatakse sellele, aga lahendusi ei pakuta. Kas saab lahendus olla selles, kui teatatakse, kuidas nõiad kevade vastu võtsid või millist nõu annavad sensitiivid või selgeltnägijad? Ajakirjandus peaks avama rohkem oma veerud neile, kes oleksid abiks eesti rahva hinge hoidmisel. Just ülestõusmispühade sõnum peaks julgustama inimesi, kes tunnevad hirmu surma ees.
Kuid seal on üks aga. Issand Jeesus saab meile anda elamisejulgust siis, kui me Teda kui surmavõitjat usaldame ja Temasse usume; kui usume, et Tema suudab meid aidata. Senikaua, kui korratakse, et Kristuse surnuist üles tõusmine on ainult müüt, ja inimesed usuvad neid, kes seda müüdiks peavad, ei tule Kristuse ülestõusmisest meile igapäevaellu mingit abi. Ega me asjata korda lakkamata, et ristiusu keskmes on Kristuse rist ja sellel ristil surnud Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud. Niikaua, kui see rahvas ei saa taas ristirahvaks, jääb see neile ainult mantraks, mida tegelikult ei armastata. Ülestõusmispüha jutlus on tee näitamise võimalus, aga selle tulemus, eesmärgile jõudmine oleneb sellest, kuidas kirikulised sõnumi vastu võtavad.
Küsimusele, kuidas ülestõusmispühade sõnum on läbi aegade mõjutanud maailma mõistmist ja igapäevaelu korraldamist, vastan: ülestõusmispühad tunnistavad, et oleme ainult läbirändajad sellest maailmast. Meie eesmärk on ka ise jõuda ülestõusmise hommikusse. Sellepärast tahame selles maailmas elada inimeste keskel nõnda, et me sel ülestõusmise hommikul ei peaks häbiga silmi maha lööma.
Minult küsiti ka, mida soovitan inimestele, et ülestõusmispühad neil igati hingesoojendavalt mööduksid. Ma ei taha, et need mööduksid ja inimesed ohkaksid kergendatult: hea, et mööda läksid, saab jälle töö juurde pöörduda. Ma soovin, et inimesed saaksid osa tõelisest rõõmust, et me ei pea surma kartma, sest Jumal annab meile märku, Jeesus Kristus on oma surma ja ülestõusmise kaudu surma võitnud. Kui me Tema poole hoiame ja Jumalat kindlalt usaldame, et see on sündinud meie pärast, hakkame aru saama, et see on tunnistuseks, kuidas Jumal inimest väga armastab ega taha teda kaotada. Kas sa saad olla ükskõikne, kui sind väga armastatakse ja tehakse midagi sellist, mis on ebatavaline?
Kuid armastust hakkad mõistma siis, kui sa armastajaga kokku puutud. Armastus soojendab su hinge. Otsi kokkupuudet Temaga, kes oli valmis oma elu andma sinu eest, et sind hirmudest ja meeleheitest päästa.
