Kui sageli leiab õpetaja end kõhklemas, kas ma suudan ka nädalavahetusel oma õpilastega tegeleda, kas ma saan minna, sest mul on nii palju teha: õpilaste töid kontrollida, uut erialast või metoodilist kirjandust lugeda või mõelda, kuidas järgmisel nädalal oma tööd huvitavamalt teha. Rahul ei ole me iseendaga mitte kunagi, elukutse selline.
Leida üles parim
Iga kirjandusõpetaja oleks kindlasti palju rikkam, kui ta osalenuks 10.-12. oktoobrini Pala koolis üleriigilisel kirjanduslikul teatriprojektil “Mängime Anna Haava ja Juhan Liivi loomingut”. Miks siis? Iseeneselegi üllatuseks oli hea end reede lõuna ajal leida looduse ja metsa rüpes Palal, tunda, et siin meid oodati. Üks Laiuse põhikooli 5. klassi õpilane ei suutnud ära imestada, et meid võttis vastu rõõmust särav koolidirektor Malle Weinrauch, kes meid kui oodatud külalisi kohtles. Kirjanduspäevadest võtsid osa Võru Kreutzwaldi gümnaasium, Tallinna rahvaülikooli teatriklass, Kallavere keskkool, Laulasmaa kool, C. R. Jakobsoni nimeline Torma põhikool, A. Haava nimeline Pala kool ja Laiuse põhikool.
Üksteisega põgusalt tutvunud, algas töö: kodus ette valmistatud lavakavade ülevaatus, mida tehti meie suurepärase lavastaja, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia harrastusteatri juhi eriala üliõpilase Lennart Peebu valvsa silma all. Tema eesmärk ei olnud mitte niivõrd meie vigu otsida, vaid üles leida parim, millest pidi sündima kõigi ühine pühapäevane lõpuetendus.
Tähelepanuväärsed olid ülesanded, millega kohe individuaalselt tegelema tuli hakata. Näiteks pidid Laiuse Juhan Liivi lavakava etendavad õpilased, kelle tekstis muutusi ei tehtud, mõtlema kolmele küsimusele: kes ma olen, mis on teksti edastamise eesmärk, kellega räägin…
Oluline saada välja
Saadud ülesanne oli sedavõrd inspireeriv, et pani mõtlema ja seda ka üldisemas plaanis. Rääkisime, et küsimused on klassikalised, sobivad mõtisklemiseks paljudel elujuhtudel. Selgeks sai, et lavakava mängimine on elu etendamine. Järgnev Jõgevamaa luulekavade konkurss “Ma usun” pakkus elamusi, sest mängijate-vaatajatena olid kirjanduslaagris osalejad esinemiskrambist vabaks saanud. Õpetajana tabasin end mitmel korral mõttelt, kui oluline on õpilased aeg-ajalt koolipingist välja, kaugemale, elava luule juurde tuua, siis teavad nad ka argipäeval, millest räägivad.
Luulekavade konkurss oli kahtlemata nauditav ja hästi korraldatud sündmus, aga kuidagi ei saa jätta rääkimata võõrustajakoolist, kes ühtse meeskonnana kohal oli, mõtlen nimelt õpetajaid.
Ja õpilased, kes üles astusid, kui žürii otsust tegi, esinesid kui oma ala professionaalid. Kadedaks tegi kooli kõrge muusikatase, seda nii õpetajate kui ka õpilaste osas. Meelde jäid inglihäälel laulnud matemaatikaõpetaja Merle Müür, noor sirge seljaga aukartust äratav pianist Marten Mõru, pisikesed lauljad Imre Nõmm ja Meribel Tarto, kelle hea vokaalne tase pani neid väga tähelepanelikult kuulama. Aitäh muusikaõpetajale Katrin Puusepale!
Trupid tegid koostööd
Järgnevatel päevadel jätkus töö esinemiskavadega. Mida enam edasi töötasime, seda säravamaks laste silmad muutusid. Lennart projektijuhina oli fantastiline, huvitav oli nii õpilastel kui õpetajatel, sest lisaks sellele, et Lennart kõigi truppide jaoks ideid kui varrukast puistas, suutis ta osavalt ka trupid omavahel ja üksteisega koostööle suunata. Jäi üle ainult imetleda, kui palju energiat, tarkust ja elutundmist nõuab näitleja elukutse. Konsultandina vormis meie sõnakasutust näitleja Carmen Tabor.
Ootamatult kiiresti saabus lõpuetenduse aeg. 12. oktoobril kell 14 olime valmis, täis mängulusti ja eneseusku, mida Lennart ühes juhendajatega õpilastesse sisendanud oli, ja lapsed olid valmis endast parimat andma. Üllatavalt palju saabus publikut. Huvitavad olid etenduse mängukohad, mis kõik olid valitud lavakavadest lähtuvalt koostöös trupi ja lavastajaga. Publik istus lava ees astmetel ja etendust mängiti saalis, lava taga, köögis, jalutussaalis, treppidel, esinejate riietusruumis ja lõpuks oldi jälle laval, kõik koos. Aplaus oli tormiline, rõõm tehtust nii suur, et ilu ei tahtnud põue ära mahtuda. Kõik, kes kohal olid, tundsid end uuel nädalal küll pisut väsinuna, sest kes see laagris ikka magab, liiati veel teatrilaagris, aga kindlasti olid kõik osalejad õnnelikud, olen veendunud.
Kirjanduspäevad andsid sedavõrd positiivset energiat, et tagantjärele on hea mõelda millelegi eriti heale ja sellele, kui palju oli sealt õppida. Ei usu, et kavade võrdlemine ja pingeritta seadmine alati see kõige õigem on. Loomingut on üldse raske hinnata, kui mitte pea võimatu, ja pinges olles ei õpi midagi, küll aga üksteist usaldavas, toetavas ja austavas miljöös.
Kõigi kohalviibijate tänusõnad kuuluvad Maret Oomerile Eesti Harrastusteatrite Liidust, kes nimetatud projekti juhtis, küllap kannustab teda edasi tegutsema tõdemus, et kõik suurepäraselt õnnestus. Meie kõigi tänukummarduse on auga välja teeninud Pala kool oma suurepärase meeskonnaga. Hea on oodata uut laagrit, aga kes selle korraldada võtab? Üks on kindel: see toimub kindlasti. Siinkohal üleskutse kõigile Jõgevamaa kirjandusõpetajatele, tulge kindlasti teatripäevadele, kus valitseb loomisrõõm.
i
HELGE MARIPUU, Laiuse põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja
