Aastad pole vennad, ilma ja viljasaagi ennustamine osutub sageli mõttetuks vaimutööks.
Kevadel põllumehele lootusrikkalt alanud saagiaastaring ei kujunenud põrmugi nii helgeks, kui esilagu tundus.
Põld hakkas varakult masinat kandma ja külvitöö sujus kenasti. Siis tuli põud, mis orase tärkamise vaevaliseks tegi. Ja kui see mure jaanikuul leevenes, hakkas peagi murdma uus — napp soojus ja liiale kippuv vihm.
Küll loodeti jahedavõitu juuli järel sooja ja kuiva lõikuskuud, seejärel helgemaid päevi septembris. Päike ja mudaseid põlde kuivatav tuul lasid ennast aga oodata.
Sügisene pööripäev tõi lõpuks lootuskiire ka maainimese näole. Terve nädala on kombainid teraviljapõldudel mürisenud ja kartulivõttki täie hoo sisse saanud. Saaginumbrid pole just kiita, sellele vaatamata tuleb ka lamandunud viljapõllud üle käia — midagi ikka punkrisse koguneb.
Arvata võib, et meil tänavu kartuliküllusegagi kiidelda pole. Ka see meie teine leib igatseb kasvuajal sooja ja pelgab liigvett. Vaevaga salve toimetatud mugulad kipuvad kardetavasti mädanema ja tuleb varsti ämberhaaval taas hoiukohast välja tassida, kuid parata pole midagi — ilus kartul kasvas tänavu vaid liivasel ja kõrgemal maal, selliseid põlde pole aga siin, keset Eestimaa mandrit, just väga palju.
Põllumees on harjunud leplik olema ja igast olukorrast välja rabelema. Küllap saab tänavugi inimestele ja loomadele vajalik toit lõpuks katuse alla, kuigi üle kivide ja kändude.
27. september 2008
