Vambola Maavara sattus omal ajal rännakutel Kazbekki, kus kirikupühadel võisid kellad heliseda terve päeva. Põhjus lihtne, igaüks, kes viitsis eraldi asuvasse kellatorni ronida, võis kella kõlama lüüa. Äsja möödus meie suurim kirikupüha — jõulud. Tõsi, mitte nii helisevalt, aga paugurohkelt küll. Ütleksin, et meie jõulud olid ka mahedad, sest taaskohtumised Aga eeskätt oli ilmastik mahe, ei pidanud kampsuneid-kasukaid selga ajama.
Detsembri lõpus sai täitsa rahulikult teha aiatöid, paljakäsi. Külateelt riisusin lehti, sest ei taha, et niigi vähesele kruusakihile rammus huumusekiht tekib. Naabrimees tegeles juba kevadkoristusega, kaks päeva huugasid tema rohuväljakul täissuuruses lõkked. Tundsin küll muret, kas jaanipäevaks ka kütet jätkub! Ümbrus niiske, vahepeal sadas uduvihmagi, ettevaatusabinõud looduse poolt antud! Teinegi naaber võttis eeskuju, traktoriga veeti välja viimase lehma hein ja pandi tuli otsa! Kui lehm on läinud, mis siis heinastki!
Niisugustel puhkudel, mil käib millestki vabanemine ja uue ruumi tegemine, mõtled asjade ringkäigu pidurdamatust kiirenemisest. Aastasadu tehti asju käsitööna, neisse oli kätketud palju aega ja tegija isikut, naljalt neid ära ei visatud, ainult siis, kui enam kuidagi kasutada ei saanud. Nii ongi vanu tööriistu, tünne, muid talus vajaminevat kogutud. Ühel päeval tekib mõte, et katusealuseid võiks muudmoodi kasutada kui moraalselt surnud kraami laona. Aja edenedes on vanadel asjadel funktsioon kadunud, paremini säilinud asju kasutatakse praegu vaid dekoratiivsel otstarbel.
Koristavalt naabrilt palusin aga toredad plastmassist pudelikastid endale, et ta neid prügilasse ei viiks. Seni ladustasin oma õunamahlapudeleid pappkastidesse, minu jaoks tähendavad uued kastid lausa tehnilist revolutsiooni! Mis ühele möödunud päev, see teisele uus algus?
Talukraamiga ei anna praegusaja toodangut võrreldagi. Arvutage ise, kui kaua teil mõni mobiiltelefon või muu plastmassvidin vastu on pidanud! Tohutu kiirusega tehakse inimest aitavaid masinaid üha innovaatilisemateks, mõne aasta vanune mudel enam ei sobigi! Ent tänapäeva masinatega toodetud kodumasinad ei paku sedagi rõõmu, et tahaks neid kuskil mälestuseks ja iluks hoida!
Puhast imestust ja imetlust ei oskagi neist nii palju leida kui esivanemate käsitsivoolitud tarbeesemetest. Neid tehti hämaratel õhtutundidel, ajal, mille paljud võib-olla praegu teleri ees veedavad.
Meie aeg võnguks nagu kahe tähtpäeva vahel — jõulud ja jaanipäev. Nii kui üheni jõuad, hakkab aeg teises suunas liikuma, seal toimub ümberpöörd. Neil aegadel oleme miinimumis ja maksimumis, kui pidada silmas valgust ja soojust. Loodus alustab neist kahest pööripäevast vastupidist liikumist, sügisene ja kevadine pööripäev tähistavad ainult tasakaalus olemist.
Väheaktiivsel inimesel eriti muid silmatorkavaid pidepunkte polevatki, no sünnipäevad ka. Toimekal inimesel on palju muid sündmusigi, aga need on kõigile olulised.
Kuulsin, kui mulle banaane müünud turumüüja telefonitsi rääkis, kuidas ta läheb homme Estonia teatrisse, olla pilet kingitud, lähemal ajal spaasse… Ega asjade nikerdamisega ei tasu oma õhtuid sisustada, neid ju isegi palju ja hästi ruttu tahame neist ka lahti saada. Eks kogumegi nüüd elamusi, mida teised meile pakuvad? Ja mõni ontlikum on ise ilutegija, käib ise kooris laulmas või muudmoodi end teostamas? Mati Unt, kel oli äsja sünniaastapäev, on soovitanud: “Tehke midagi loovat!” Võib-olla ongi see hea uue aasta soov?
i
EHA NÕMM
