Tänasest lehest loeme, et lemmikloomade sügisel suvilasse “unustamine” ning autost tee äärde maha tõstmine on meil lausa massiliseks kombeks muutunud.
Lastele suveks “mänguasjaks” võetud kutsikas või kassipoeg jäetakse saatuse hooleks, sest linnakorteris on ta tüliks. Hoopis hull on lehetegijate arvates aga, kui laps oma suvisest sõbrast tõepoolest kahjutundeta loobubki, sest talle tehakse selgeks, et nii on kõige mugavam. Ja kui ta hülgama harjub.
Sel moel saevad lapsevanemad oksa, kus ise istuvad, sest nii kasvavad nende võsukestest inimesed, kes kergel käel oma sõpru hülgavad, kui neist enam kasu ega seltsi pole. Ja mine tea, ehk unustatakse kunagi oma vana ema või isagi kui kasutu kuudeks haiglasse või hooldekodusse. Vaatamas käiakse teda haruharva, sest temast on rohkem muret ja tüli kui rõõmu …
5. oktoober 2010
