Üks tont käib metsas ringi ning külvab paanikat ja segadust. Tänapäeval on selleks tondiks Reformierakond koos politiseeritud keskkonnaministeeriumiga, kes on asunud jahimehi kimbutama.
Nimelt on keskkonnaministeeriumi tagahoovis valminud uus jahiseadus, mis võtab jahimeestelt igasuguse võimaluse oma seisukohti kaitsta. Kuidas teisiti mõista Jahimeeste Seltsi tegevjuhi Hegne Lumpi appikarjet leheveergudel: “Enam kui 9000-aastane Eesti jahitraditsioon seisab silmitsi oma võimaliku lõpuga – metsa ja ulukeid küll jagub, ka küttide eetika on paranenud, ent probleemid peituvad hoopis mujal.”
Kahtlemata vajavad seadused muutuvas ajas nüüdisajastamist. Samuti olen harjunud kaasamist ja diskussiooni pidama seaduste, poliitikate ja arengukavade väljatöötamise elementaarseks osaks. Kategooriliselt olen aga vastu Reformierakonna suhtumisele, et kellel võim, sellel õigus. Elu on näidanud, et Reformierakonna tõemonopolis kahtlejaid võib tabada karistus. Nimelt peatas Keskkonnainvesteeringute Keskuse nõukogu ajakirja Jahimees rahastamise, kuna väljaanne kritiseeris keskkonnaministeeriumis valminud jahinduse seaduseelnõu.
Eelnõu kirjutamine usaldati vaid ministeeriumi karjääriametnikele ja kõrvale lükati kõik nimekad spetsialistid. Hoiatav lask jahinduse ajakirja suunas sundis vaikima ka jahindusteadlased ja aktiivsed jahinduse eestvedajad.
Ses virrvarris on agarad poliitikud unustanud kõige peamise — jahinduse eesmärgi. Juba esimese eestikeelse “Jahinduse käsiraamatu” autor, diplomeeritud metsateadlane Franz Reidolf tõdes: “Kuid nüüd, kus kõigis kultuurriiges on ajakohase metsa- ja põllumajanduse tõttu ulukite elutingimused tunduvalt halvenenud, võimaldab rahuldavate tagajärgedega jahti pidada ainult sel jahimehel, kes kannab talle kuuluvail jahimail elutsevate ulukite eest vajalist hoolt ja teostab kaitset, sest praegustes oludes ei saa ulukid enam ilma jahimehe avitava käeta edukalt sigida ega areneda. Neil asjaoludel on nüüdisaja teadliku jahimehe tähtsaimaks ja õilsaimaks ülesandeks või kohustuseks jahiloomade-lindude eest hoolitsemine, kuna seejuures peab jahipidamise kui niisuguse tahes või tahtmata jätma tagaplaanile.” Eesti jahindus arenes siiani päris normaalses rütmis — nii riik kui ka jahimehed kandsid hoolt tulevaste põlvede eest, säilitades ja arendades ulukipopulatsioone. Uus jahiseaduse eelnõu seab paraku esiplaanile maaomanike erahuvid, kellest suurem osa ei ole jahindusega kokku puutunud. Tõsise probleemi ette satume ka siis, kui jahipidamise õigust hakkavad määrama suurmaaomanikud (RMK, metsa- ja kinnisvarafirmad) ja väikemaaomanikel kaob igasugune kaasarääkimise õigus peale selle, et nad võivad oma maal jahipidamise ära keelata.
Senini on ulukeid peetud peremehetuks varaks ning jahipidamise reeglid on olnud kooskõlas avalike huvidega, mistõttu on küttimist saanud endale lubada ka kesisema sissetulekuga jahimehed. Reformierakond tahab aga kehtestada uue jahirendi, mis muudab jahipidamise vaid jõukate härrade eralõbuks ja jätab suure tõenäosusega koju ligi pooled praegu tegutsevast 16 000 jahimehest.
Kas keskkonnaministeerium tõesti soovib oma räige reformikavaga hävitada pikkade traditsioonide ja kõrge kultuuriga jahinduse? Riik peaks ju olema lepitaja ja lahenduste otsija, mitte probleemide looja. Kõik osapooled peaksid rahumeelselt maha istuma, näitama üles head tahet ja kokku leppima.
i
KAREL RÜÜTLI, Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
