Riigikogu Keskfraktsioon andis hiljuti parlamendis menetlusse eelnõu, mis muudaks pensioni baasosa solidaarsemaks ja madalapalgaliste töötajate pensioniosaku koefitsiendi õiglasemaks. Täpsemalt on see juba õige mitmes kord, kui me analoogse eelnõuga oleme välja tulnud, kuid iga kord on Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ja sotsiaaldemokraadid sellele vastu hääletanud.
Praegu on ju nii, et suur osa inimestest ei teenigi väikese palga puhul ühe tööaastaga välja täit pensioni aastakoefitsienti ja miinimumpalga saajal tuleb koefitsiendi 1,0 saavutamiseks ligi kolm aastat tööl käia. Seadusemuudatuse eesmärgiks on lõpetada olukord, kus madalat palka saavad töötajad, nagu näiteks kõrgharidust omavad kultuuritöötajad, lasteaiaõpetajad, aga ka poemüüjad jt, ei saa tulevikus inimväärset pensioni. Lõpetada tuleb olukord, kus kohustuslik pensionikindlustus on kasulik eelkõige jõukamatele ja kõrgepalgalistele, samas jääb see aga madalapalgalistel tasemele, mis ei kindlusta korralikku toimetulekut.
Eestis on palju vajalikke ameteid, mida siiani õiglaselt ei hinnata ega tasustata. Samas ei pea selline ebaõiglus kanduma üle nende igakuisesse pensioni. Seega tahame selle seadusega seista suurema solidaarsuse eest ühiskonnas.
Tänased sotsiaalmaksu andmed näitavad, et umbes 70 protsendil töötajatest on keskmine aastakoefitsient alla ühe. Keskmist või sellest madalamat töötasu sai 2009. aastal ligi
353 600 inimest.
Meie eelnõu näeb ette, et ühega võrdne aastakoefitsient tagatakse muu hulgas ka lapsehoolduspuhkusel olevatele lapsevanematele, üliõpilastele, kaitseväeteenistuses olevatele isikutele ja teistele, kelle eest on riik või kohalik omavalitsus sotsiaalmaksu tasunud. Ettepanek siduda pension laste arvuga on põhimõtteliselt samm samas suunas. Kui lapsehoolduspuhkusel olevatele lapsevanematele tagatakse sel ajal võrdne koefitsient, siis saavadki nad ju hiljem suuremat pensioni.
Oleme selle teema käsitlemisel koos endise Rahvaliidu fraktsiooniga ikka ühel pool rindejoont olnud, sotsiaaldemokraadid on olnud teist meelt. Teatavasti oli elatisraha asendamine pensioniga kunagise sotsiaalministri Eiki Nestori poolt väga õige samm. Kuid me pole nõus sellega, et pensionide suurus hakkas alates 1999. aastast sõltuma liiga palju sellest, kui palju inimene teenib. Tol korral võeti põhimõte, et kolmandik pensionist on kõigil võrdne ja kaks kolmandikku sõltub palga suurusest. Veel vähem meeldib mulle, et palga suurust nimetatakse inimese panuseks, mis on reformipartei põhiargument. Kas siis näiteks õpetaja või medõde panustab ühiskonda vähem kui näiteks kõrgepalgaline funktsionäär? Kuidas saab olla palga suurus töö mõõdupuuks?
Tõsi, kolme aasta eest muudeti küll pisut staažiaasta süsteemi, kuid võidavad selles ainuüksi tänased noored, mitte aga inimesed, kes hakkavad varsti pensionile jääma või kes pensionieas veel töötavad.
i
MARIKA TUUS, Riigikogu liige, Keskerakond
