Üks jõuluvana ei tule enam

Laupäeval saatsime igavikuteele Olavi Annuki, legendi juba oma eluajal. Jõgeva kultuurikeskuse ees seisis tema legendaarne Žiguli. Olavi oli kohal. Täiesti teistmoodi kohal.
Ei soovinud ta oma eluajal uuemat autot, vaid sõitis just selle retrohõngulise masinaga. Väärtused, mida ta edasi andis, võivad tänapäeva moodsale inimesele ka retrohõngulised tunduda, kuid eluterve mõtlemine, soe huumor ja hea sõna on ajatud. Neid pole mitte ühelgi ajal liiga palju või ülearu.
Olavi Annukit oli kultuurikeskuse saali mälestama ja austust avaldama tulnud palju inimesi. Igaühel oma meenutused ja hetked, kohtumised ja jutud, mida Olavil ikka jätkus. Tal oli alati aega kasvõi hetk, et sinuga rääkida, küsida, kuidas läheb.
Ikka ja jälle Olavit kohates ei trehvanud teda kunagi kurva või pahase moega. Küllap just selle südamliku moe ja muheda jutu pärast oli ta ka igal jõulukuul paljudes peredes oodatud külaline jõuluvanana. Tänavu ta enam ei tule.
Olavi Annuk saatis paljusid lahkunuid viimsele teekonnale. Delikaatsus ja südamlikkus olid märksõnad. Oskus märgata, toetada leinajaid ja omakseid. Kuulates laupäeval kultuurikeskuse saalis tema lemmikmuusikapalasid, läks kindlasti kõigil mõte rändama ja usun, et kusagil pilvepiiril Olavi naeratas meile. Oli kurb ja oli helge olla, midagi lõplikku oli saabunud.
Mälestused kaaluvad üles leina. See, mida inimene jätab endast maha, kaalub üle lahkumise kurbuse. Jäävad head mälestused ja tänutunne.
TIINA SÄÄLIK