Iga ürituse korraldamine röövib palju energiat ning tekitab juurde nii mõnegi halli juuksekarva, ent lõpuks on kõik nii korraldajad kui ka osalejad toimunuga rahul. Suurem ning raskem ülesanne on ürituse korraldamiseks raha saamine. Küllalt keeruline on leida sponsoreid ning toetajaid. Vahetevahel selguvad nii mõnedki tuluallikad alles viimasel minutil, tuleb ette ka olukordi, mil alles pärast ürituse toimumist.
Samuti peavad korraldajad olema vastutustundega ning valmis ka kõige halvemaks, sest neil lasub ju kõige suurem vastutus. Nende vastutusel on alaealised, nemad vastutavad nende elude eest. Ehkki öeldakse, et täisealised vastutavad oma tegude eest, on siiski ka laagri korraldajad sunnitud neile tähelepanu pöörama. Seetõttu peab neil olema taskus sidevahend, et kutsuda häda korral abi.
Korraldajad mõtlevad samas juba järgmisele aastale. Korraldada üritus uuesti ja siis juba suurema projektina. Samas on nädal lühike aeg, et panna inimeste psüühika proovile. Kahe nädalaga hakkab juba tekkima tüdimus.
Kõige raskem on esimene nädal
Olla nädal aega eemal tsivilisatsioonist on väga raske, ehkki arvatakse vastupidist. Olla eemal televiisorist, internetist ning raadiost. Elada mobiiltelefonita. See tekitab algul mõtte, et pole võimalik. Esimestel päevadel on kõige raskem, edaspidi harjud ära. Samas on veel raskem, kui kõrval on inimene, kellel on mobiiltelefon. Ja suviti ei ole erilist harjumust televiisorit vaadata, seetõttu on kergem olla.
Muusikata elada on kõige raskem, tänapäeval mängib ju hommikust õhtuni kõrva ääres raadio, samuti kõnnivad inimesed mööda tänavaid, klapid kõrvas. Harjumatu on elada, kui muusikat ei kostu. Aga samas on metsas metsa hääled, jõe ääres eriline veekohin, linnulaul. Kosutuseks hingele olid saun ning pihitool. Kõik rääkisid oma muresid, mida korraldajad püüdsid lahendada, ilma et reedaks pihtijat. Võimalus rääkida oma tähelepanekutest, millest teised aimu ei saa.
Elu metsas nõuab kohanemist erinevate inimeste iseloomudega ning üksteise mõistmist. Võistkondade vahelised võistlused nõuavad aga meeskonnatöö oskust. Olla üksteisele toeks igal hetkel, aidata üksteist ning võistelda üksteise nimel.
Ühtseks seltskonnaks sulanduvad noored juba esimestel päevadel, mistõttu võib osutuda pisut raskeks väljahääletamine. Keegi ei taha ju oma head sõpra või tuttavat välja hääletada, igaüks tahab, et sõber jõuaks finaali. Samas saab väljahääletatu, kes ei ole seda osanud ette näha, pisikese shoki osaliseks ja võib pettuda sõprades.
Tegemist on siiski vaid mänguga
Oluline on endale selgeks teha, et tegemist on vaid mänguga. Finaalis elatakse kaasa oma lemmikule ning ollakse ka tema nimel võimeline kõike tegema. Kõik osalejad näitavad sitkust, olgugi, et maailmameistritiitli pärast ei võistelda. Tüdrukud hoiavad poisse seljas üle tunni. Poiss on paarkümmend kilo raskem.
Ilmnevad ka inimeste iseloomuomadused – eneseuhkus, alandlikkus, abivalmidus ning sõbralikkus, samuti usk endasse ja teistesse. Samas on võimalik läbi “Suure Seikluse” jagu saada oma tagasihoidlikkusest ja isekusest. Inimene õpib hakkama saama vähesega ning arvestama teistega. Pole ju noortel selleks alati kõikjal võimalusi.
Kodust tulid välja noored mitmetel põhjustel. Kel olid õdedest-vendadest kõrini ning soovis pisut puhata, teine tahtis kogeda ning läbi elada midagi põnevat ja huvitavat, kolmas lihtsalt aega veeta. Kes korra käinud, tuleb juba seltskonna ning ürituse pärast. See pole ju tavaline ettevõtmine, tegemist on riskantse mänguga.
Enne toimumispaigale jõudmist tuli matkata seitse kilomeetrit mööda sood, see on midagi fantastilist ning tekitab tunde, et lähed kuhugi erilisse maailma, millest võib tavaliselt vaid und näha.
Laagrilistele meeldis väga ka üllatusena tulnud higisaun. Midagi tõeliselt erilist võrreldes tavasaunaga. Maa seest tulev soojus, mida kiirgavad kuumaks aetud kivid. Hingepuhastus, mille järel tundsid paljud end uuena, kõik vaevav ning kurnav oli kadunud.
Esimestel päevadel valdas kõiki koduigatsus, soov olla koos oma lähedastega, ent pärast kaaslastega ühtesulandumist see tunne kaob. See-eest viimasel päeval ei suudeta kuidagi oma kaaslastest lahkuda. Voolavad pisarad, sõbrakallid… Saatusekaaslased, kellega tahaks veel koos olla. Siin on tõmme, mis seltskonda nii lihtsalt ei lagunda. Kui kellegagi juhtub midagi, siis on kõik sellepärast endast väljas. Ühine mure, ikkagi üks suurest ning ühtsest perekonnast.
BIRGIT KASTEPÕLD
“Suur Seiklus 2004″üks korraldajatest
