Lõppeval nädalal osalesin Brüsselis EL üldasjade nõukogu istungil, kus arutati ühtekuuluvuspoliitika tulevikku ning ka vahendite senisest efektiivsema kasutamise võimalusi. Rõhutasin kohtumisel taaskord Eesti seisukohta, et ühtekuuluvuspoliitika alla käivate toetusfondide mahule n-ö “lae” seadmine 2,5 protsendini SKPst tähendaks, et uuel perioodil saavad vähemarenenud liikmesriigid senisest vähem vahendeid.
Regionaalsed investeeringud peavad uuel programmiperioodil lähtuma iga liikmesriigi vajadustest. Ühtekuuluvuspoliitika rahadele sellise piirmäära kehtestamine on ebaõiglane just nende suhtes, kellel seda abi kõige rohkem vaja on. Sellist lähenemist Eesti ei toeta, sest see tähendaks nii meile kui teistele vähemarenenud liikmesriikidele uuel perioodil märkimisväärselt vähem vahendeid.
Lisaks tegi Euroopa Komisjon kohtumisel liikmesriikidele ettepaneku kohustada Euroopa Liidu üleselt investeerima kindlat osa vahendeid valdkondadesse, mis aitaksid kaasa liidu majanduskasvustrateegia EL2020 eesmärkide elluviimisele. Kuigi selle ettepanekuga kohtumisel valdavalt nõustuti, leidsid liikmesriigid, et see Euroopa Komisjoni ettepanek ei jäta liikmesriikidele piisavalt paindlikkust rahastada just neile arenguks olulisi tegevusi.
Novembri lõpus Poolas toimunud ministrite mitteametlikul kohtumisel peetud sõnavõtus toetas Eesti Euroopa ühendamise rahastu loomist, kuid avaldas sarnaselt Läti ja Leeduga kahetsust, et Euroopa Komisjon soovib kehtestada ühtekuuluvuspoliitika vahenditele piirmäära 2,5 protsenti SKPst.
Alates 2012. a jaanuarist jätkuvad arutelud ühtekuuluvuspoliitika tuleviku osas juba Taani eestvedamisel.
i
SIIM KIISLER
