“Võluvad sasipead lillepeenras” on pealkiri Maalehes. Paremat iseloomustust ei saagi anda aedmonardale (Monarda didyma), kellest ma mõni aasta tagasi polnud midagi kuulnud, aga sel aastal on tore ühtlane “monardasalu” omas peenras. Ja on õige ka, et ei tea, kuhu ta kuulub – kas ilu- või ürdiaeda. Mul niisugust ranget jaotust pole olnudki, taim satub sinna, kus parajasti ruumi on, ja seekord “paraadna” ette ‒ sobib küll!
Maalehe artikli autor Elle Ahse arvas, et piirid ilu- ja tarbeaedade vahel on hägustumas. Sain sealt teada, et paljude muude ilutaimede osiste söömise kõrval võib kasutada toiduks ka päevaliilia õisi ja noori hostalehti kevadsalatitesse. Mõlemaid mul jagub, aga pole veel proovinud.
Päevaliiliad on just puhkemas ja nende õitseaeg on lühike, polegi siis suur kahju, kui ma seda ilu natuke veel lühendan!
Monarda kodumaaks on Põhja-Ameerika, kus ta on põlatud staatuses – kasvab umbrohuna niisketel aasadel, mägedes ja ka kuivas preerias. Kohanemisvõimeline! Indiaanlased olid teda ravim- ja toidutaimena kasutanud, Eurooplaste jaoks tegi reklaami, kui tänapäeva sõnastust kasutada, Hispaania arst ja taimeuurija Nicholas Monardes XVI sajandil oma raamatus. Arstile meeldisid monarda lõhn, kasutusalad ja tema ümber tiirlevad putukate ja koolibriparved. Carl Linne andiski taimele 1753. aastal avastaja nime. Ameeriklased nimetavad monardat veel “metsikuks bergamotiks”, “mesilaspalsamiks” ja “hobumündiks”. Bergamott ehk bergamott-sidrun on bergamotipuu (Citrus bergamia) vili, väike hapu kuldkollase koorega tsitrusvili. Eeterike õlide koostis on eri liikidel-sortidel erinev, nii võivad need õlid meenutada münti, bergamotti või sidrunit. Kuumal päeval taimest möödudes on lõhnad eriti tuntavad, eriti veel, kui lehti puudutada. “Mesilase palsami” nime on ta teeninud sellega, et mesilase nõelamisel tekkinud valu leevendab monarda õitest valmistatud puderhautis.
Aga mesilasi nende ümber jagub, monarda on neile “vastupandamatu”. Tema lõhn parandavat isegi tomatite maitset, kui monarda kasvuhonesse istutada.
Valged asunikud võtsid Ameerikasse jõudes taime kasutusse teepõõsalehtede aseainena, sest must tee oli kõrge hinnaga. Ravi eesmärgil kasutatakse enim vesitõmmist ehk raviteed ‒ lehed-õied peavad vähemalt 45 minutit tõmmata saama.
Monarda perekonnas on ligi 20 liiki ja lähisugulased on puned, kaugemad tsitruselised. Kõige olulisem neist on aedmonarda meie jaoks. Teda on nimetatud universaalseks ravimtaimeks, tema eeterlikud õlid annavad bakteritsiidse toime ‒ nii et antibiootikum! Ta mõjubki paljudel juhtudel tervistavalt, olgu teede, tõmmiste või vannidena. Tasub tarvitada, kui on peavalu, seedehäired, astma või bronhiit.
Noori lehti saab vitamiinirohkuse tõttu kevadsalatisse panna ja nendega maitsestada suppe, liha- ja ühepajatoite. Õitega võib kaunistada magustoite ja kokteile. Lehti ja õisi saab ka nii soolastes kui magusates hoidistes katsetada ʼ tekivad uued maitsed ja säilivus paraneb.
Mis tema füsioloogiasse puutub, siis tolmlemises on alguse tegijad kimalased, kes puurivad õide augud, alles siis pääsevad mesilased nektari juurde. “Möödaminnes“ saavad õied tolmeldatud. Ja nagu ikka, on monardadki kõige väärtuslikumad õitsemise alguses, õisi jätkub juulist septembrini.
Õied on suured ja kaunid, suures varieerumises lillades, roosades, punastes toonides, isegi kollaseid ja valgeid on aretatud. Efektiivsust suurendab asjaolu, et õisiku all on sama värvi kattelehtedest “krae”. Ka lõikelillena püsivad kaua, on igati vastupidavad ja vähenõudlikud, sest võivad kasvada ka poolvarjus. Seegi hea, et vanemad puhmikud on nii tihedad, et umbrohi on sealt välja “küüditatud”. No üks iminõges oli mul veel puhmasse konkureerima jäänud. Kui ei plaani seemnetest külvata, siis dekoratiivsetest seemnekupardest saavad väikelinnud kõhutäidet.
Sattusin külla heale tuttavale, kes näitas kaunist lõhnavat lille, mis kasvas ühel Kirde-Eesti niidul. Tuvastasin selle kahelehelise käokeeleks, meie tuntuim orhidee, rohkem kuuldud ööviiuli nime all. Muude ilusate nimede kõrval, mida on umbes sada, on tema rahvalikeks nimedeks veel öökuninganna, ööroos ja ööneitsi. Ööga on tal selline suhe, et just pimeduse saabudes hakkab ta tugevamalt lõhnama, kogu metsa-alune mattub siis magusasse lillelõhna, ta on kõige tugevama lõhnaga käpaline meil üldse. Ja efekti sel on, sest kohale saabub ohtralt putukaid. Tema õie ehitus võimaldab mesinestega maiustada vaid pika imilondiga liblikatel, sest valgetel õite õiemahl on peidetud pika kannuse sisse. Paksud karvased surud pidavat aga tegema “koolibrit”– imevad nektarit õie juures samal kohal lennates. Aga tolmlemine on tagatud niigi.
Ööviiuli nimi on tekkinud saksakeelsest Nachtviole nimest, mis tähendab tõlkes öökannikest. Tema õied meenutavad jah kannikest nii lõhnalt kui kujult.
Kuidas mu tuttav kohtus selle lummava taimega? Teda kutsuti oma sõbra sünnipäeva tähistamise puhul piknikule. Halli ja vihmase laulupeoaegse ilmaga seadsid nad end kuueks tunniks sisse kuskil Alutaguse metsasügavikus toredal RMK puhkeplatsil ning said kunagi ammutatud päikese enegia kätte lõkkest. Ööviiul on kolmanda kategooria kaitsealune taim, milliseid on kaitse all 82 liiki. On keelatud nende taimede kahjustamine, korjamine ja tehingud nendega.
Hästi palju ohustavad seda liiki metssead, kes oma kärssadega tuhnivad tema mugulad üles ja pistavad nahka. Ja kasvukohtade võsastumine – ööviiul on ikka päris-, soo- kui ka looniitude taim.
Keelatud ilu tuleb jätta looduspaigale ja ise neid kasvukohale vaatama minna.
EHA NÕMM
