Kui E-Piim üle kümne aasta tagasi kolme tollase piimaühistu ühinemise tulemusena tegevust alustas, tundus see kindlasti suure ja tugeva ettevõttena. Praegusel ajal tuleb piimatööstustel turul püsimiseks konkureerida suurte rahvusvaheliste kontsernidega.
See sunnib Eesti piimatööstusi ühinemisplaane pidama, mistõttu on see kõne alla võetud ka ASil Tere ja E-Piimal.
E-Piima juhatuse esimehe Jaanus Muraka sõnul tekkis nimetatud ettevõte 1998. aastal kolme piimaühistu —Põltsamaa, Järva-Jaani ja Haimre — ühendamisel.
„Õnneks saime tookord abi ühelt tollaselt Saksamaa piimaühistult, kes saatis Eestisse oma konsultante,” meenutas ettevõtte juht E-Piima loomise aega. „Maailmas on ühistute käes 2/3 piimandusest. Kui Euroopas on enamjaolt 90 protsenti piimandusest ühistute käes, siis Saksamaal, Hollandis, Taanis. Rootsis, Soomes on kogu piimandus ühistutele kuuluv,” tõi Murakas näite.
Tema sõnul tegid meie kolm piimaühistut ühinemisel õige ja tulevikku vaatava otsuse. „Kõik said ühinemisel võrdse osaluse, olenemata ettevõtte suurusest,” rääkis Murakas. „Tehtud otsuse õigsust kinnitab tõsiasi, et paljud tollastest mitte liitunud ühistutest hakkasid pankrotistuma ja liitusid hiljem E-Piimaga. Kes liitus kogu ühistuga, kellel pankrotistus tööstus, kuid liikmed tulid meile üle.”
E-Piim tootjaid hätta ei jätnud
i
„Võin kindlalt öelda, et kolme ettevõtte liitmine ehk kolm korda üks andis tulemuseks rohkem kui kolm,” kinnitas Murakas. Alustati paari miljoni suuruse omakapitaliga, mis on tänaseks kasvanud 100 miljoni kroonini. Varade väärtuseks oli ettevõtte alguspäevil 15 miljonit krooni, praegu on see näitaja 300 miljonit krooni. Kohe E-Piima loomise alguses, mil ettevõte oli orienteeritud Vene turule, tabas Venemaad kriis ja sealsele turule kaotati 10 miljonit krooni. Tollane kriis viis praktiliselt kogu Eesti piimanduse pankrotti. E-Piim on Jaanus Muraka sõnul näide ainukesest piimatööstusest, mis pole kordagi pankrotti läinud ja kus piimatootjad pole oma rahast ilma jäänud. Pärnumaal kui endises olulises piimatootmise maakonnas pankrotistusid mõlemad suured piimatööstused. Paljud piimarahast ilma jäänud inimesed viisid oma lehmad tollasesse Võhma lihakombinaati, et sealt vähemalt liha eest osa kaotatud rahast tagasi saada. Paraku pankrotistus ka lihakombinaat.
Vene turg riskantne, ent tuttav
i
Rääkides tänapäeval Vene turust kui võimalikust piima ja piimatoodete eksportimise kohast, tunnistas Murakas, et loomulikult on kauba Vene turule müümine seotud tavapärasest kõrgemate riskidega. Kuid E-Piima juhi sõnul pole Itaaliasse piima müües riskid oluliselt väiksemad. „Vene turgu ja sealseid riske me vähemalt tunneme, Itaalias valitsevaid riske mitte,” nentis ta. Samas pole ta rahul praeguste Eesti-Vene suhetega.
„Tülli minemine ja tülis olemine pole mingi kunst. Kunst on naabriga heade suhete loomine ja nende hoidmine,” arutles Murakas. „Kui kahe riigi ärimehed omavahel tülitsevad, riskivad nad selle läbi oma raha ja äriga. Kui kahe riigi poliitikud on omavahel tülis isiklike eelarvamuste või maailmavaate erinevuste tõttu, riskivad nad kogu nende juhtida oleva riigi ja rahva tuleviku, saatuse ning riigile raha teenimise võimalustega. Tülli minemise kunsti ei tohiks väikeriik endale kunagi lubada. Väikeriigil pole kunagi võimalik ühegi naabriga tülitsemisest võita, vaid ainult kaotada.
Saksa investeerimispank aitas hädast välja
i
E-Piimas jõuti põhjalike analüüside ja arutelude käigus tõdemuseni, et ettevõttel tuleks juustu tootmisele orienteeruda. Kui 1999. aastal toodeti 993 tonni juustu, siis 2008. aastal oli see number juba umbes 7000 tonni. Esimene juustupress pandi Põltsamaal paika 2000. aastal, kohe Venemaa kriisi järel. Paraku Eesti pangad sellel ajal E-Piimale laenu ei andnud. Õnneks saadi tänu oma Saksamaa sõpradele sealsest piimaühistust kontakti sealse suure investeerimispangaga DEG. Selle maailmamainega panga juhtkond lubas 1999. aastal E-Piimal tulla kohapeale oma ühistu arenguprojekti ja investeerimisplaane presenteerima.
„Mäletan, et seal istusid suure laua taga rikkad Saksa pankurid ning mõistagi toimus kogu suhtlemine saksa keeles. Meil oli omalt poolt ette valmistatud mahukas ettekanne. Nii nagu ma presentatsiooniga alustasin, asusid pankurid mind teravate küsimustega ründama. Meid lasti küsimustega n-ö sõelapõhjaks. Olime Saksamaalt naastes nagu saunalavalt maha tulnud ning positiivset tulemust me sealt ei lootnud. Kuid kohtumisest möödus nädal ning E-Piima saabus kiri Saksa investeerimispangalt, milles teatati, et E-Piima äriplaan ja investeerimisprojekt on muljetavaldavad ning E-Piim kui organisatsioon igati meeldiv. See tähendas, et Saksa investeerimispank nõustus selsamal 1999. aastal E-Piimale raha andma. Juba järgmisel aastal osteti selle laenuraha ehk 16 miljoni Eesti krooni eest piimaühistule esimene juustupress, mis Põltsamaa tööstuses paika pandi. Hiljem on Saksamaa suurtel messidel presenteeritud teiste suurte välismaiste investeerimisprojektide kõrval ka E-Piima õnnestunud projekti Eestis.
Maailmamajandus vajab muutusi
i
Jaanus Muraka sõnul rakendavad nad ühistu näol tavatut ettevõtlusvormi. Inimestele on ühistuline äritegevus arusaadavam korteriühistute näite varal. Ühistu saab tekkida vaid juhul, kui suurel hulgal inimestel on ühised probleemid, millele tuleb leida lahendus. Maailmas kasutataksegi aga piimanduses peamiselt ühistulist ettevõtluse vormi. Ühelt poolt on piim väga kiiresti riknev tooraine, mis vajab ladusat varumissüsteemi, ning teiselt poolt on piimatööstusse tehtavad investeeringud tõsised. Üks talunik ega ka suurtootja ise endale meiereid ei ehita, samal ajal kui teraviljakuivati on iga edukas talumees võimeline iseseisvalt püsti panema. Ühistu tugevus positiivse ettevõtlusvormina tuleb samas selgelt esile mitte heal, vaid just majanduslikult keerulisel ajal. „Kui Vene kriisi järel maksti piimaliitri eest enamasti 1,20 krooni, siis meie suutsime oma piimatootjatele sellel ajal maksta 1,80,” selgitas Jaanus Murakas ühistulise äriühingu eeliseid piimandusvaldkonnas. Ka ühistule tekkinud kasumiosa on E-Piimas hiljem liikmete vahel ära jaotatud. Aktsiaseltsis saavad kasumi firma omanikud. „Mina usun kindlalt sellesse, et kord saabub päev, mil meie ühistu liikmed hakkavad oma tegevuse kaudu märkimisväärset tulu teenima,” lausus Jaanus Murakas veendunult.
i
TOOMAS REINPÕLD
