Mõni aeg tagasi lahati Maire Aunaste arvamise-saates stereotüüpide teemat. Arutleti, kas blondid neiud-naised ikka on brünettidest naiivsemad, kas kena näolapiga meest saab tõsiselt võtta ja veel üht-teist. Jutuks ei tulnud aga teatud osa linnainimeste seas kanda kinnitanud suhtumisstamp, et saamatud ja kohtlasevõitu inimesed, eeskätt just mehed, elavad meil maal. Veel hullem, olen lausa lugenud (õnneks ei mäleta, kelle sulest) lauset, et maarahvamajades sülgavad talu(!)mehed põrandale ja ei saa tualetis potile pihta.
Ei teagi kohe, kust selline mõtteviis pärit, aga juured on sel arvatavasti meie, eestlaste, kadakasakslikus loomuses.
Meenutagem vaid Kitzbergi Kniks-Mariichenit või ammust rahvajuttu neiust, kes, olles mõne kuu linnas õmbluskoolis ametit ja peenemat istumist-astumist õppinud, enam kodutalus reha ära ei tundnud, enne kui sellesama tööriista varrega muhu otsaette ja mälu tagasi sai.
Puhtama töö nimel
Sajandi eest oli ju tõepoolest enamasti nii, et kes linna kooli või koguni kõrgkooli pääses, see ka sinnasamasse “puhtama töö” peale jäi, sest paljuke siis koolmeistreid, vallakirjutajaid või kirikuõpetajaid maakohas tarvis läks.
Ei saa salata, ka meie eelmise riigikorra ajal ei unistanud paljud maanoored koju tagasi tulekust, ehk küll tollane eluasemepoliitika äsja loodud pered sageli valiku asemel fakti ette seadis. Kolhoosikeskustesse kerkisid kortermajakarbid, jõukamatesse kantidesse ka ühepereelamud. Aga kuigi linnas võis äsja diplomi saanu ühisköögiga toakesse jäädagi, kuni juba omad lapsed abiellumisealised, kirjutas Hando Runnel just möödunud sajandi seitsmekümnendatel need nukker-iroonilised read: “Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide pääl…”
Tänane maa sool
Loomulikult ei unistanud linlaseks saamisest-jäämisest kõik. Lisaks maaeluga seotud kutseõppeasutustele oli meil ka EPA, tänane maaülikool, kuhu haridust nõutama minejad juba ette teadsid, et parketid nende taldadest väga kaugele võivad jääda. Just peamiselt sellest seltskonnast võrsus ja kujunes Eestimaa praegune maa sool, kuigi teises tähenduses kui sajand ja enamgi tagasi. Ja õnneks leidub praegu paljudes suuremates ja väiksemates taludes vähemalt üks perepoeg või -tütar, kes oma tuleviku koduga siduda tahab või seda juba teinud on.
Nõukaaegsete suurmajandite lagunemine tõi kahtlemata kaasa mõningase peataoleku. Need, kes siis mõistsid, mida maal ette võtta tuleks, seda tegid, endale kindlaks jäid ja Euroopa Liidu toetused ära jõudsid oodata, on nüüd kõigele vaatamata õigel teel.
Tehti läbi euronõuete kadalipud, õpiti kilode kaupa blankette täitma ja projekte kirjutama.
Põllumajandustoetuste võrdlemine teistele riikidele jagatavaga on endiselt kuum teema, aga siiski tihkas Kanepi kandi põllumees Arvo Kruusla umbes kuu aja eest Postimehes öelda, et kui Eesti poleks Euroopa Liitu astunud, siis meie põllumajandust enam poleks.
Maalehe korraldatud toiduhinnatõusu teemalises küsitluses tunnistas aga mõne aja eest üks asjalik talupidaja, et teda see küll valusalt ei puuduta: oma pere ja talu töötajad, keda on kokku üle paarikümne, toidab ta igal juhul ära. Siit sünnib uitmõte, et kõigi aastapreemiate ja edetabelite ritta võiks ehk mahutada ka aasta optimisti tiitli. Sest mine tea, kas põhjuseks meie põhjamaine kalduvus ebausule või midagi muud, aga kurvalt harva tihatakse avalikult tunnistada, et maatöö tõesti kenasti ära toidab, kui eestvõtjal mõistust ja riskijulgust.
Meie suur õnn, julgen öelda, et lausa rahvuslik uhkus on sellised mehed nagu kuu aja eest aasta põllumehe tiitli pälvinud Avo Samarüütel, OÜ Männiku Piim juhataja, kes rõhutas tiitlit vastu võttes, et nende firma eesmärk pole mitte üha rohkem raha teenida, vaid eelkõige maal normaalselt töötada ja elada.
Tasapisi ja järjekindlalt
Tõsi, paljud väiketalunikud ei elanudki üle ajastut, kus nii lüpsisoe piim kui koduses ahjus küpsetatud leib vaat et eluohtlikuks kuulutati ning reibastes reklaamiklippides vastuvaidlemist mitte salliva tooniga väideti, et lapsele kõige tervislikumad ja kasulikumad toiduained on… mõnes kaugel toodetud maiustuses!
Aga kes siis oma põhimõtteid päriselt ei hüljanud ja linnakividele põgenemata jättis, elab vähemalt omas kodus õige maainimese rütmi järgi, kasvatab lambaid või järjest populaarsemaks saavaid kitsi, paaril hektaril porgandeid, maasikaid või muud söödavat ja tarvilikku. Ja annab suurtalunike kõrval tööd neilegi, kes pinna jalge alt kaotanud, aga mitte veel nii põhjas, et aeg-ajalt tööd teha ei suudaks.
Kahtlemata ei jää laiemalt kui Tartu ja Tallinna vahet kulgejale märkamata ka külad, millest mitmed väljanägemiselt lausa rahvusparki meenutavad. Nende hulgas on küll ka kindlapalgaliste linlaste suvekodusid, aga enamasti on siiski tegemist põliskodudega, mis armastusega remonditud ja maitsega kaunistatud.
Linnadest kaugel on rahvamajad täis
Ja siin pole vahet, kas tegemist n-ö kolkavallaga või suurlinna naabrusega, kuigi elatustaset ja muid näitajaid pole võrrelda mõtet.
Viimsit, kus põllumaadele on ehitatud karbid, kus elavad noored tublid inimesed, ei saa võrrelda Pala vallaga, mis asub perifeerias, tõdes ka tänavuse 3. novembri Vooremaa vestlusringis Pala vallavanem Jozsef Weinrauch ja tal on tuline õigus. Aga me keegi ei kahtle, et sellessamas perifeerias elavad ka väga tublid ja elurõõmsad inimesed, kes oma päevi kurtmise ja nurisemisega ei mürgita.
Paraku on tõesti Eestimaa häbi ja valu poetrepil õllepudeli seltsis päevi õhtule saatjad, kuid julgen väita, et säärast rahvast pole siiski kuigi palju ja see nähtus pole ka levinud ainult meie riigis. Külakeses, kus poode vaid üks, hakkavad nad lihtsalt teravamalt silma, sest neil pole kuhugi hajuda. Kui naabrimemmel puud lõhutud või kuurikatus praavitatud ja selle eest näputäis eurosid taskus, siis… eri masti pubisid, kuhu nii lipsu- kui kampsunikandjad suhtlema mahuksid, meil ju pole.
Ja kui nüüd korraks selle sülgamise-lause juurde tagasi tulla, mis mu hinge ei mahtunud ja kogu targutuse ajendiks sai, siis … Eluheidikuid on meil kahjuks ka linnas, ja kindlasti arvukamalt kui maal. Ei võta siinkohal endale õigust nende käitumise kohta midagi arvata.
Tõelised maarahvamajad on meil aga kultuurisündmuste puhul piduriides publikut täis. Ja mida kaugemal asutakse linnast, seda suurem on inimeste huvi kodunt välja tulla. Sest hajali majapidamistega külas ei looda endale illusiooni, et oh, õige mul teiste taidlust vaja, lähen linna päris-teatrisse (kuhu tegelikult haruharva jõutakse). Selle rahva hulgas aga, kes õhinal teisi vaatama ja pisut ka ennast näitama tuleb, ei ole kindlasti neid, kes valesse kohta sülitavad. Ja mingil juhul pole sääraste seas talumehi.
i
KAIE NÕLVAK
