1987. aastal läks rajoonilehe Punalipp põllumajandusosakonna juhataja Tiit Lääne ajakirjanikuks vastloodud Maalehte. Asemele tuli mõned aastad ülikoolis ajakirjandust õppinud Mihkel Vanari.
„Sel ajal, kui Jõgeva maakonnalehes töötasin, juhtus õigupoolest kolm kõva asja. Leht sai nimeks Vooremaa, Eesti riigikord muutus ja ajaleht hakkas ilmuma värvilisena,“ meenutas Vanari möödunud aastaid.
„Aeg oli hoopis teistsugune,“ alustas Mihkel Vanari oma juttu tööaastatest Jõgeva maakonnalehes. „Tiit oli põllumajandusosakonna juhataja. Sain oma teisel tööpäeval teada, et ma olen ka. Muidugi olid need Lääne Tiidu „kummikud“ mulle kui totaalsele tööstusinimesele (vanemad töötasid ETKVL Rakvere KIT-is ja ma ise Siimusti keraamikatehases) kõvasti suured,“ nentis Vanari. „Mind kutsuti ilmselt sellepärast, et ma andsin eelmisel suvel fotograafile puhkust. Tegin pilte ja sain sellega vist hästi hakkama. Kui koht vabanes, arvati, et olen soodne variant. Tegelikult kaotasin palgas umbes kolmandiku.“
Milline oli Punalipp, kuhu tööle tulid?
„Võis öelda, et leht oli siis ainuke infokandja selle kõrval, kui naabrid omavahel poejärjekorras juttu ajasid. Tänu selle oli tiraaž ka suurem. Aga lehte tuli „ridade vahelt“ lugeda. Ja „ridade vahele“ tuli osata kirjutada ka. Lehed kuulusid siis EKP rajoonikomiteele ja kohalikule täitevkomiteele, olid nende häälekandjad ning neil hoiti veel silma peal.
Minu tuleku aegu sai peatoimetaja Hugo Alter käskkirja selle eest, et sügisel läks külmaks, inimesed unustasid majauksed kinni panna ja mõni radikas külmus lõhki. Alter sai pähe, sest jättis elanikkonna teavitamata, et sügis oli ja talv tuli.
Enam mingit erilist survet tunda ei olnud. Kord aastas käis julgeolekumajast üks mees loengut lugemas, millest ei tohi kirjutada. Ei tohtinud pildistada sildasid, ei tohtinud teada anda aasta jooksul sündinud poisslaste arvu ja veel üht-teist.“
Meenuta selleaegset lehetegemist.
„Toimetuses oli 15 inimest palgal. Leht ilmus 4-leheküljelisena, mustvalgena ja kolm korda nädalas. Tellijaid oli vast samuti kolm korda rohkem, kuigi näiteks Tartu rajoonilehte Edasit oli naabermaakondadesse keeruline tellida, sest paberi sai riigi käest piltlikult öeldes aitähi eest.
Leht pandi kokku Jõgeval, majas Suur 58, monteeriti seal ning viidi erisideautoga Tartusse trükki. Trükiti ülikooli vastas, Edasi toimetuse all trükikojas. Kõik fotod ja logod pidid olema paberversioonis, millest Tartus tekitati tinaklišee ja seda mitte samal päeval.
Ükskord analüüsi tehes selgus, et keskmine uudis oli viis päeva vana. Kümme päeva vana loo kohta läks kirja, et sündmus toimus „hiljuti“.
Kui sinna tööle läksin, tegid Punalippu peatoimetaja Hugo Alter, asetoimetaja Gunnar Isotamm, Anne Päid, Hilje Puusepp, vastutav sekretär Herbert Sööde, fotograaf Ardi Kivimets. Käosaare Vaike oli kirjade ja kultuuri peal. Peale selle veel tehniline personal. Kaks inimest töötas raamatupidamises.
Oli nii karm aeg, et kui lehenumbrisse oleks sattunud kaks-kolm viga, siis hakanuks see juba peatoimetajat kohalt kangutama. Seega oli kaks korrektorit. Üks luges ette, teine jälgis veerge ja üks ajakirjanik oli kontroll-lugeja. Toimetuse esimesel korrusel oli trükikoda, kus tehti leheküljest tõmmis ja seda siis loeti. Leht monteeriti küll kilele, aga nagu kapsas – lipp lipi peal, lapp lapi peal.“
Kuidas läks pooleli jäänud ülikooli ja mõningase keraamikatehase töökogemusega põllumajandusosakonna juhatajal?
„Kohe esimesel sügisel tehti mulle katse. Agronoom, kelle käest ma siiralt intervjuu võtsin, nimetas mulle seitset saagikamat teraviljasorti ette lugedes kolm niisugust, mida polnud üldse olemas. Oleksingi alt läinud, aga mul oli kaks klassikaaslast Nõo keskkooli päevilt põllumajanduses tegutsemas. Sain konsulteerida.
Helistasin agronoomile tagasi ja ütlesin, et kui ma need sordid nüüd kirja panen, tulevad lugejad tema käest kevadel seemneid küsima, kui need nii saagikad on. Sain teada, et see oli katse.
Kirjutasin põllumajandusest seni, kuni kolhoose jätkus.“
Millal ja kuidas sai Sinust reklaamijuht?
„Reklaami müük algas koos reklaami tulekuga. Alguses olid Punalipus ju ainult ostu-müügi kuulutused ja kaastundeavaldused. Vaikselt hakkas reklaami tilkuma paar aastat peale minu tulekut, 1989. aastal või nii.
Leht läks värviliseks, kui ta oli juba aktsiaseltsi Seitung kätte jõudnud ja just sellepärast, et vaja oli reklaami müüa. Värvilise reklaami eest maksti rohkem ja seda võeti meelsamini.
Esimesed arvutid tulid vist siis, kui toimetus Suurel tänaval oli, aastaarvu ei mäleta. Olin nendega hädas, nad olid nii kallid ja sellepärast oli vaja neile rohkem tööd leida. Tegime lehe juurde väikese reklaamifirma ka.
Suur 58 majast koliti aadressile Aia 2 veel minu arust enne Seitungit. Trükikoda ei olnud meile vaja, eks maja oli väsinud ka. Siis tekkis sellele omanik, kes meid kollitama hakkas ja tuli otsus ära kolida. Saime absoluutselt linna südamesse. Algul oli toimetus teisel korrusel. Hiljem, kui maavalitsuse geodeesia osakond laiali vajus, tegi AS Cobra remondi ja esimesele korrusele tuli päris uhke ning ratsionaalne toimetus.
Siis tegime ka Jõgevamaa Ärilehe. Jõgevale tuli enne seda mitu reklaamilehte, kuhu reklaam hakkas ära voolama. Olin käinud mingil inglaste koolitusel, kust tuli idee teha oma tasuta leht kõrvale.”
Reklaami müümiseks pidid Sa tundma iga viimast kui ettevõtjat siinkandis?
„Põhimõtteliselt tundsingi. Mõndagi ma teadsin ka, aga peale insulti on mälu hõre.”
Kas Sinu avameelseid mälestusi Jõgeval peljataks?
„Ma arvan, et enamik neist, kes pelgaks, on juba manalas.”
Kas peale reklaami müügi oli ka varustamine sinu töö?
„Ametlikult olin Alteri ajal põllumajandusosakonnajuhataja ja Seitungi ajal reklaamijuht. Varustamisega tegelesin vist sellepärast, et olin siis noorem ja aktiivsem. Kelkida ei taha, aga vist olin tegija…
Nõukaaja lõpul läks üksvahe asi väga hulluks. Trükikojad ei suutnud ise enam ennast paberi ja trükiplaatidega varustada. Samal ajal oli talongiaeg, juustud-võid ja mis kõik siis talongide peal olid. Tellisin autobaasist kaheteljelise järelkäruga ZIL-i ja Põltsamaa juustutööstusest sain 6–7 kangi juustu ja kasti võid. Läksin sellega Perioodika kirjastusse. Asedirektor Meltsas hakkas mu peale karjuma: „Kas sa pakud mulle altkäemaksu või?!”
Vastasin, et nad ostavad mu käest kõik ilusasti ära. Ja nad ostsidki, see kõik oli ju talongide peal. Raha läks ikka sinna, kuhu pidi, aga mina sain 12 tonni paberit. See toitis meid 7–8 kuud. Hiljem said trükikojad juba niipalju jalad alla, et said paberit ise muretseda. Vaatasime süüdimatult kõrvalt, kui paberi hind tõusis. Meil oli odav paber ja kasum tundus tulevat iseenesest. Trükiplaate saime sel raskel ajal Tartust.
Seal olid ka tegelased, kes tahtsid äri teha. Üle Narva silla ei oleks trükiplaate enam tuua saanud, sest siis Venemaa ei lubanud niisugust kraami enam välja vedada, see tuli siis Vene sõjaväelennuvälja kaudu.
Tegin nende Tartu vendadega tuttavaks ka Rakvere lehe peatoimetaja. Eestis oli lehti, kes siis läksid üle A4 formaadile, aga meie ilmusime oma õiges formaadis.
Kui leht nime vahetas, tellis Alter uue päise tolle aja nimekamatelt lehekujundajatelt. Aga see maksis raha. Helistasin majandijuhid läbi, umbes pooled, kellele helistasin andsid ka midagi. Kogunes ligi 3000 rubla, siis ei olnud rubla veel kukkunud ja summa igati soliidne. Kõige kõvem maksja oli Jõgeva EPT. Tollane direktor oli Hillar Moont, kes selle otsuse tegi.
Punalipu päise tinaklišeed on maetud Saduküla sovhoosi sauna juurde. Üritust tuli tähistada ja pidu oli siis lihtne korraldada – Pajusi tegi veini, midagi muud võttis igaüks ise kaasa, sauna saime majandilt.”
Meenuta lehetegijaid, kellega koos töötasid.
Kõigepealt oli peatoimetajaks Hugo Alter. Kui asi Seitungi kätte läks, tuli Ülle Lääne, siis Kristiina Tamberg, kes läks hiljem Kruuda meediakontserni. Pärast Peep Lillemägi. Viimane peatoimetaja, kellega kokku puutusin oli Aare Kirna.
Vaike Käosaart oli hea lugeda, talle sobis isikulugu väga hästi. Gunnar Isotamm oli universaalne kirjutaja, väga hea sõnaga mees. Kui keegi oskas rasked asjad lihtsaks kirjutada, siis oli see Gunnar.
Alteri ajajärgu kirjutajatest tulevad veel meelde alati korrektne universaal Anne Päid ja kunagine tehnikainspektor ja hilisem pikaajaline Jõgeva vallavolinik ning vanavara koguja Juhan Reimann. Punalipust ja Vooremaast rääkides ei saa kuidagi mööda Jaan Lukasest.
Paar aastat oli lehe palgal väga omanäolise kirjastiiliga Siimusti ajaloouurija Hillar Ümar. Nõukogude aja teravam mees Romeo Allas püüdis Punalippu ka huumorinurka teha.
Aga kõige teravam kirjutaja vist oli Margus Kiis. Kui oleks tahtnud mõnda külla tüli viia, oleks võinud Kiisi külaservas maha panna ja öelda, et mine jaluta läbi küla ja tee lugu. Skandaal oli garanteeritud.”
Sa ei tegutsenud mitte ainult kohaliku ajalehe juures, vaid ka Kaitseliidus?
„Kaitseliitu astusin sisuliselt selle taasloomise ajal. Lihtsalt ei näinud peale vabatahtlike tol hetkel jõudu, mis suutnuks taasiseseisvunud Eesti eest seista. Mul oli kaheaastane kogemus Nõukogude armeest – pool aastat väljaõpet ja poolteist kaugluure polgus.
Arvan, et KL-ist oli hiljem elus ka kasu – sealt sain pool tosinat Marylandi Rahvuskaardi korraldatud tsiviil-militaar suhete korraldamise ja kriisikommunikatsiooni koolitust. Olid tasuta ja sobisid ka lehetöös rakendamiseks. Militaarkarjääri tipuks on ehk kahe Sõdurilehe numbri peatoimetamine ühel sajandi alguse Kevadtormil. Hiljem olen osalenud Best Marketing programmides, nende hinna järgi tean, mis mida maksab ja väärt on.
Erru läksin lipniku auastmes. Need, kellega seal sõbraks sain, on endiselt sõbrad.”
Mis Sind Vooremaa juurest ära viis?
„Eks mõni mees vahetab elus naise ja joob maha paar töökohta. Mina ei ole erandiks, sest uskusin, et viina kõrisse kallamine on stressi vastu mehisem ravi kui tabletid. Eksisin ja muutusin täiskarsklaseks. Kellelegi oma vaateid peale ei suru, aga kahju on rohelise mao seltsis kulutatud ajast ja ümbritsevatele tekitatud probleemidest – eks inimene õpib kogu elu ja rumalamad teevad seda ka oma vigadest.”
Oled olnud ka Põhjaranniku müügijuht ja Võrumaa Teataja reklaamijuht. Võrdle neid Vooremaaga.
„Ega neid lihtne võrrelda ei ole. Põhjarannik ilmus siis kuus korda nädalas ja kahes keeles. (praegu kolm korda nädalas – toim). Põhjarannikul on „laupäevase lehe pakett”, võimalik on tellida ainult laupäevaseid lehti. Seda sai ka Jõgeval mõeldud. Nii saab kaasa tõmmata hinnatundlikumaid lugejaid. Eks probleemid ole kõikidel samad, lugejate arv väheneb, tiraaž langeb. Facebook on nii lugeja uueks publitsistikaks kui ka kahjuks tindijüride materjaliallikaks.
Niisuguseid väikesi lehti hakkavad kohalikud uudisteportaalid nügima. Meil siin lõunas on see ära nähtud – Võrumaa24 ja praegu Lõunaeestlane. Kuigi see on siin parteiline ajakirjandus. Peale Võrumaa Teataja ilmub Võrus Lõunaleht. Postimees tegi katse Lõuna-Eestisse ennast sättida, nüüd on siin Lõuna-Eesti Ekspress.”
Kellele või milleks maakonnalehte vaja on?
„Ta on ikka ühendav element. Mis maakonnalehtede tulevikku puutub, siis seda mõjutavad neli faktorit: inimeste nutilembesus, roheline mõtteviis, haldusreform ja reklaamivoo üleminek internetti. Kui inimene harjub oma kaastunnet avaldama veebis ja tasuta praeguse ostetud surmakuulutuse asemel, ongi see aeg küps.
Ega võrgus ei ole lehte lihtne müüa, sealt ei saa oskusteta kergesti raha kätte.
Aastaarvu nimetada ei julge, aga praegusi Eesti suundumusi jälgides arvan, et kujunevad välja kohalikud ühepere tehtavad poolmunitsipaalsed ja parteilised uudisteportaalid, milles lööb kaasa kogu tegijam kogukond.”
ANDRA KIRNA
