Pedagoogide rolli noorte inimeste vormimisel eluküpseteks kodanikeks ei ole võimalik üle hinnata. Nõnda on öeldud varem ja öeldakse ka edaspidi, sest see on tõsi.
Vanemad saadavad oma lapsed kooli, oodates, et aastate pärast astuvad sealt välja teotahtelised ja haritud noored inimesed, kellel on lisaks headele hinnetele lõputunnistusel ka avar hing ning süda õige koha peal.
Teie, head õpetajad, olete need, kelle poole pöörduvad ka vanemad, kui lapse kasvatamine ei lähe päris nii, nagu soovitud ja loodetud. Teid usaldatakse, teilt oodatakse abi.
Pedagoogil on seega tublisti rohkem kohustusi, kui paberil kirjas, ja hea on teada, et elu ei käi ainult selle järgi, mis ametijuhendis seisab. Sestap olen igati päri arvamusega, et pedagoogide palk peaks tõusma, sest kohustuste (nii kirjutatud kui kirjutamata) hulk ei ole praegu makstava rahaga tasakaalus.
Eesti haridusmaastik on taas muutumas. See on paratamatu, sest haridus on osa elust ega saa seista ümbritsevast väljaspool. Õhus on palju pinget. Seda tekitab raha, õigemini selle nappus, ja riigil tuleb teha oma valikud.
Millised on meie valikud? Need on halvad ja veel halvemad. Üha enam seisame silmitsi olukorraga, kus lapsi ei jätku, et tugevat kooli käigus hoida. Ja kui ei ole piisavalt lapsi, siis pole ka pedagooge.
Nüüd, kus eelarved ei kasva enam väga kiiresti, tuleb alati küsida, mille või kelle arvelt riik kuhugi või kellelegi raha juurde annab. Raha meil jätkuvalt puu otsas ei kasva ja kui keegi peakski seda muinaslugu uskuma, siis Kreeka puhul on näha, milleni see uskumine viib.
Lihtne on vastanduda, näidata näpuga, otsida süüdlasi. Raskem on leida ühine tee eesmärgi poole, sest kõrvalteid on palju ja pealtnäha paistavad nad kõik kenad ja tugeva kattega. Aga ka kõige tugevam tee võib lõppeda soos, kuhu me oma hariduseluga kindlasti jõuda ei taha.
Meie ühine eesmärk on anda lastele võimalikult hea haridus, valmistada neile ette parim hüppelaud iseseisvaks eluks. Selle eesmärgi saavutamiseks peavad koos töötama riik, omavalitsused ja pedagoogid.
Poliitikutel, olgu kohalikul või riigi tasandil, samuti pedagoogidel ei saa haridusmaastiku korrastamisel olla kitsaid huvisid, vaid peame keskenduma hariduse kvaliteedi tagamisele ja tõstmisele. Peame suutma unustada vanad viltuütlemised, tõusma oma mätta otsast kõrgemale, et näha terviklikku pilti. Kui me seda suudame, on järeltulevad põlved meile tänulikud.
i
AIVAR KOKK, Riigikogu liige, IRL
