XXV üldlaulupeoni on jäänud vähem kui kaheksa kuud. Et laulupeolaulude õppimine jõudsamalt edeneks, veetsid Palamuse segakoor, Märjamaa segakoor Rello ja Põllumajandusministeeriumi segakoor möödunud laupäeva ühises laululaagris Palamuse rahvamajas. Oli tõsine tööpäev. Aga mitte ka liiga tõsine.
Kaugemalt tulijad — nii Tallinna kui ka Märjamaa rahvas — jäävad veidi hiljaks. Kui Tallinna omad saabuvad, selgub, et nende esindus on üsna napp. Kahest dirigendistki on kohale saanud tulla ainult üks — Paul Ruudi. Mis tähendab, et pärast häälte lahti laulmist ei jagune me mitte neljaks, vaid kolmeks: Paul Ruudi läheb bassidega üles seminariruumi, Palamuse segakoori dirigent Maret Oja tenoritega kaminaruumi ning Märjamaa segakoori dirigent Thea Paluoja jääb saali sopraneid ja alte kantseldama. Mis tähendab, et sopranid ja aldid peavad oma partiid omandama kaks korda kiiremini kui tenorid ja bassid. Eks siit nähtu, keda dirigendid andekamateks peavad…
Esimene laul, mille käsile võtame — Piret Ripsi „Mehed ja naised” — kõnelebki naiste ja meeste igipõlisest kemplemisest selle üle, kumb sugupool elus juhtivat rolli etendab.
„Selle laulu kõige suurem probleem on selle pidevalt vahelduv taktimõõt,” ütleb Thea. Laulikusse vaadates haarabki meid õud: laulu pea iga takt on eelmisest erinevas taktimõõdus. Thea tunnistab, et tema pole ka veel aru saanud, mida helilooja mõtles, kui ta selle loo kirja pani. Keegi lauljatest kahtlustab, et võib-olla oli tal sel päeval üldse päikesepiste.
Nagu mustlase hobune söömata elamisega vahetult enne surma peaaegu et ära harjus, nii hakkame meiegi totaalselt vahelduva rütmiga lõpuks kohanema. Nii et kui mehed-naised pärast kolmveerand tunnist eraldi töötamist jälle kokku lastakse, siis polegi laulu “kokkusulatamine” päris lootusetu ettevõtmine. Seda enam, et “sulatajateks” on Oja ja Paluoja, kelle kohta võib kasutada “Viimsest reliikviast” tuntud fraasi: “Kohe näha, et vanad sõbrad”, ainult et seekord positiivses tähenduses. Maret ja Thea on tõepoolest head sõbrannad ja kui vastastikku kildu panema hakkavad, saab terve koor väsimusest vabastava naeruseansi.
iii
Kohvikupõlved
Aga nõuda oskavad nad ka. Tabanud mõned daamid esireas jalg üle põlve istumas, teatab Maret resoluutselt, et kohvikupõlvi ta lauluproovil küll näha ei taha, sest need takistavad hingamist. Isegi selja vastu tooli seljatuge toetamine pole lubatud: istuda tuleb tooli serval, nii et… ma ei hakka välja ütlema, misasjad üle serva ripuvad. Kusjuures rippuma peavad need ka naistel, kuigi neil neid ei ole!
“Näete! See pole mingi minu kiiks, vaid kõik koorijuhid nõuavad täpselt samu asju!” kuulutab Thea Märjamaa lauljatele võidukalt.
Kui “Mehed ja naised” lõpuks mingil talutaval viisil kokku lauldud saab, kostab lauljate seast üsna ühtne kergendusohe. Üks Märjamaa proua kommenteerib, et nende kandi talunikud ohkavat umbes samal moel kaks korda aastas: siis, kui PRIA toetus käes, ning siis, kui ametnikud järelkontrolli ära teinud ja toetuse sihipäraselt kulutatuks tunnistanud.
Anti Marguste pääseb seekord kergelt, sest tema ajalooliste kihelkondade nimedele üles ehitatud laul “See on Eesti” on Märjamaa omadel päris selge ja meilgi juba mitmes proovis läbi lauldud. Nii et kõik, mis meil selle laulu kõrvakriipiva harmoonia kohta öelda oli, on juba ära öeldud. Üks avalik kiri kuluks Margustele siiski ära: selle kohta, et Palamuse kihelkond laulus mainimata on jäänud. Eriti ülekohtune tundub see sellepärast, et Märjamaa seisab kohe esimesel real Kullamaa järel.
“Ärge vinguge, põllumajandusministeeriumi pole ka mainitud,” lõpetab resoluutne Maret diskussiooni.
Kui Marguste pääseb, nagu öeldud, kergelt, siis sega- ja mudilaskooridele vanaema-vanaisa-aegsetest lastelauludest popurrii kokku seadnud Tauno Aints saab jälle täie rauaga. “Mutionu peoga” alustades on ta olnud veel täitsa leebes meeleolus, aga “Üles, üles, hellad vennad” juurde jõudes on ta naiste tarvis mingid kreissaega kõrva lõikavad neljahäälsed akordid paberile visanud. Keegi kahtlustab, et Aintsil oli sel hetkel lihtsalt klaver häälest ära. Eriti problemaatiline tundub lauljaile aga pärast eri laule eraldavaid vahemänge õige noodiga sissetulemine.
“Ega mina ka ei tea, kuidas te selle noodi kätte saate! Võtate helihargi lavale kaasa ja solfedzheerite!” teeb Thea õelat nalja.
Kui lihtsatest asjadest kokku seatud keerulise oopuse plaadilt tuleva fonogrammi saatel tervikuna maha püüame laulda, teeme me seda ikka väga kobalt ja pooli sissetulekuid maha magades. Ent vähemasti oleme teada saanud, kuidas asi idee järgi laululaval välja peaks nägema. Ka Valgre laulude popurrii jõuame kergelt üle käia, siis on õhtu käes. Aga laulikutes on veel üks segakoorilaul ja 11 ühendkoorilaulu, mis on jäänud meist üldse puutumata…
iii
Suur kasutegur
Kõige tabavamalt võtab päeva kokku Märjamaa kooris laulev ettevõtja Eigo.
“Ma ei julge naisele rääkidagi, et ma olin terve kalli laupäeva teises Eestimaa otsas selleks, et siin neli tundi “Mutionu pidu” laulda. Ja selgeks ka ei saanud!”
Kõigele vaatamata hindavad Maret ja Thea laagri kasuteguri päris suureks.
“Suuremas seltskonnas julgevad suu lahti teha ka need, kellel asi hästi selge pole. Ja saavad nii selgemaks,” ütleb Thea.
Märjamaa koor pole tema sõnul veel laulupeolauludele keskenduda jõudnudki, sest valmistub koos mitme muu kooriga 11. detsembril toimuvaks Gustav Ernesaksa juubelikontserdiks ning jõulukontsertideks. Vaid kolmeaastane ja seega varasema laulupeokogemuseta Palamuse segakoor püsib aga praegu puhtalt laulupeolainel. Küsimusele, kas me ikka jõuame otsustavaks eelprooviks kõik laulud selgeks saada, vastab Maret: “Mul on viis koori juhatada. Ja nende kõigiga laulupeole jõudmine on minu jaoks omamoodi väljakutse.”
Thea juhatab koguni kuut koori ja temagi kavatseb nad kõik laulupeole viia.
“Aga kelle ma siis koju jätan?” küsib ta retooriliselt.
Laulupeolaulikut kotti pannes loen sellelt kogemata tulevasuvise üldlaulupeo pealkirja “ÜhesHingamine” ning äkki jõuab selle tähendus mulle täie selgusega kohale. Kolmnurgas Palamuse-Märjamaa-Tallinn on üheshingamine igatahes juba tekkinud. Kui sama toimub Põltsamaa-Tõstamaa, Emmaste-Urvaste ja Kirbla-Varbla joonel, tuleb suvel väga ilus pidu.
PS. Võin vanduda, et ka kõik kaasaegsete laulupeolaulude autorid on peo ajaks lauljate silmis armu leidnud ning neid ei pilluta mädade tomatitega, vaid tänatakse tormilise aplausiga nende tegelikult ju ikkagi ilusa loomingu eest.
iii
RIINA MÄGI
