Rakvere Teater toob tuleval kolmapäeval Jõgeva publikule näha ühe oma viimaste aegade menukama lavastuse “Kaasavaratu”: killukese ajatut vene klassikat. Ligemale kahe kuu pärast, detsembri algul, tullakse aga Jõgevale kaasaegse iiri tükiga, mis kannab pealkirja “Sinatraga kuu peale”. Mõlemas tükis teeb kaasa teleekraaniltki tuntud näitlejanna Ülle Lichtfeldt.
Aleksandr Ostrovski “Kaasavaratu” on Eili Neuhausi lavastatuna Rakvere Teatri mängukavas püsinud juba ligemale viis aastat, ent selle etendused on endiselt regulaarselt välja müüdud. Sellele vaatamata on teater otsustanud, et “Kaasavaratu” 17. novembri etendus jääb selle lavastuse viimaseks.
“Selles tükis teeb kaasa päris mitu külalisnäitlejat, keda ootavad uued väljakutsed, seepärast oleme sunnitud lõpetama,” ütles “Kaasavaratus” lesknaist Harita Ignatjevna Ogudalovat kehastav Ülle Lichtfeldt.
Tema sõnul kõneleb lavastus asjadest, mis tänapäevalgi olulised. Loo tegelased ihkavad õnne, ent mõne jaoks seisneb see armastuses, mõne jaoks rahas. Mõne jaoks on elu aga lihtsalt mäng.
Harita Ignatjevna on varakult abiellunud, varakult lapse saanud ja varakult lesestunud. Nüüd on tema eesmärgiks nii hingelt kui välimuselt ilus tütar Larissa Dmitrijevna (Anneli Rahkema) ruttu mehele sokutada, et ise täisverelist elu elama hakata. Suurimaks probleemiks on aga see, et tütrel pole kaasavara. See tähendab, et ta tuleb naiseks anda mõnele “kõndivale rahakotile”, antud juhul väiklasele ametnikule Juli Kapitonõtš Karandõševile (Velvo Väli). Paraku lükkab paheline eluvend Sergei Sergeitš Paratov, Larissa kunagine kallim (Üllar Saaremäe) sündmused saatuslikus suunas liikuma.
“Harita Ignatjevna on kavalate plaanide sepitseja, kainelt mõtlev mahhinaator. Ühel hetkel ta taipab, et on oma lihase tütre sisuliselt maha müünud. Aga siis on juba hilja. Ning siis hakkab see, mis algul koomiline tundus, ühtäkki traagilisena paistma,” ütles Ülle Lichtfeldt. “See roll sobib päris hästi minu temperamendiga. Tõsi, kahe tütre emana ma ise loomulikult nii ei käituks. Aga roll on mulle sellele vaatamata armas.”
Peljata, et klassika ja veel vene klassika on midagi liiga raskepärast ja depressiivset, näitlejanna sõnul ei tasu. Nagu elus, tasakaalustavad “Kaasavaratus” tõsist ja traagilist koomilised elemendid.
Sobib vaimse “koodiga”
“Mina ise armastan vene klassikat väga. See sobib minu vaimse “koodiga”. Õppisin omal ajal Rakvere 3. keskkooli ehk praeguse Rakvere reaalgümnaasiumi vene keele eriklassis. Mul olid head õpetajad, kes suutsid vene keele ja kirjanduse armsaks teha,” meenutas Ülle Lichtfeldt.
“Kaasavaratu” lavastuse muudavad värvikamaks ja “elavamaks” selles kaasa tegevad Jõhvi venekeelse teatri Tuuleveski näitlejad. Nad täidavad väikesi kõrvalrollikesi, ent nende esituses kõlavad laval ka kirglikud mustlasromansid. Ülle Lichtfeldti sõnul tekib kahe trupi inimeste vahel laval tõeline sünergia.
“Mina olen Tuuleveski näitlejatega päris mitmel korral koostööd teinud, näiteks Ontika mõisas mängitud suvetükis “Mstsenski maakonna leedi Macbeth”, Kukruse polaarmõisas mängitud “Vassa Železnovas” ja Tuuleveski integratsiooniprojektis, luulelavastuses “Tuul las tulla”. Käin koos nendega ka väljaspool teatrit koos esinemas: laulame vene ja mustlasromansse ning vene filmidest tuntud laule. Pole mina kutseline laulja ega ka nemad, ent ju meie esituses siis on see “miski”, mis publikut köidab, et meid ikka ja jälle kutsutakse,” kõneles Ülle Lichtfeldt.
Kui “Kaasavaratut” on Rakvere Teatri trupp mänginud umbes 90 korda, siis möödunud aasta aprillis Ivo Eensalu käe all välja toodud lavastust “Sinatraga kuu peale” on pooleteise aasta jooksul jõutud mängida 24 korda. Iiri autori Marie Jonesi kirjutatud tükis on kolm tegelast, ent laval näeb publik vaid kahte: hooldustöötajaid Francist ja Lorettat, keda kehastavad vastavalt Tiina Mälberg ja Ülle Lichtfeldt. Mees, keda nad hooldavad, kaheksakümnendates eluaastates Davy, viibib kogu aeg kõrvaltoas, ent hooldajad räägivad temast nii elavalt, justkui võiks ta kohe-kohe sealt välja astuda. Teatud mööndustega võib rääkida veel neljandastki tegelasest: maailmakuulsast lauljast Frank Sinatrast, kelle paadunud fänn Davy on: tema tuba on täis riputatud Sinatra pildiga postreid, tema plaadikogus on rohkesti Sinatra plaate ja ta soovib teispoolsusse lahkuda Sinatra muusika saatel. Seda ta ka saab, aga enne keeravad kaks alamakstud hooldajat, kes üritavad Davy pensioni abil oma eelarveauke lappida, kokku paraja pudru ja kapsad.
“Autor on määratlenud näidendi draamana, ent minu meeelest on see rohkem komöödia,” tõdes Ülle Lichtfeldt. “Naised alustavad väikesest valest ja mahhineerimisest, et kätte saada väike raha, mille nad tegelikult ausalt välja on teeninud, ent satuvad üha enam ja enam puntrasse. See, kuidas nad lõpuks iseenda punutud võrgus siputavad, on päris koomiline.”
Nagu klassikatki, peljatakse vahel ka mono- ja kaheinimesetükke: et kui laval on vähe näitlejaid, siis ei saagi lugu huvitav olla. Ülle Lichtfeldti arvates on see täiesti vale suhtumine. “Sinatra” puhul võib öelda, et lavastaja tegi ka kahe üsna palju koos mänginud näitleja jaoks asja natuke põnevamaks. Kui tavaliselt mängib Lichtfeldt jõulisemaid ja temperamentsemaid natuure ning Mälberg rahulikumaid ja allaheitlikumaid, siis seekord otsustas Eensalu kaardid segi lüüa: Mälberg on see ettevõtlikum tegelane ja Lichtfeldt rohkem kaasalohiseja.
Sarnane meelelaad
Nagu vene dramaturgia fänne, nii on Eestis palju ka iiri dramaturgia fänne.
“Eestlaste ja iirlaste meelelaad on ilmselt üsna sarnane, sest iiri tükke on Eesti teatrites nii palju ja nii edukalt mängitud. Kui me vaatame iiri tükki, siis me saame väga hästi aru, mis tegelaste peas ja hinges toimub,” ütles Ülle Lichtfeldt.
Teda ennast viis üks iiri tükk aastaid tagasi kokku ka Jõgeva Linna Teatriga: ta mängis peaosa selle teatri 2006. ja 2007. aasta suvelavastuses “Kassirabal” (autor iirlanna Marina Carr), millele oli n-ö looduslikuks dekoratsiooniks Kassinurme mägede ürgne atmosfäär.
“Seda rolli ja mängupaika pole võimalik unustada. Need jäävad südamesse,” ütles Ülle Lichtfeldt ja lisas, et tunneb end praegugi Jõgevale tulles väga koduselt. Tal on siia sõitagi päris mugav: kui ta Viitna lähedalt Loobu külast, kus on tema kodu, siiapoole liikuma hakkab, ei pea ta isegi Rakverest läbi sõitma, vaid saab otsemaid teid pidi Väike-Maarjasse välja ning sealt pole Jõgevale enam palju maad.
Ülle Lichtfeldt on Rakvere Teatris mänginud umbes 25 aastat. Ta läks enam-vähem otse kooliteatrist professionaalsele lavale.
“Olen oma koduteatrile truuks jäänud, sest Rakveres töötamine sobib hästi mu elukorraldusega. Samas olen tänu koduteatri mõistvale suhtumisele saanud kaasa lüüa muusikaliprojektides ja seriaalides,” ütles Ülle Lichtfeldt.
Eesti telepublik tunneb teda näiteks seriaalidest “Õnne 13” ja “Viimane võmm”. Tuleval kolmapäeval saavad Jõgeva teatrisõbrad teda aga näha ekraani vahenduseta.
RIINA MÄGI
