Ülemöödunud nädalal sai Põltsamaal teoks järjekordne puhkpillimängijate suvelaager. Pühapäeval algas samas järjekordne keelpillimängijate ja kitarristide laager, mis lõpeb juulikuu viimasel päeval.
Lapsed naudivad koos mängimist
Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli viiuli- ja vioolaõpetaja Annela Läänelaid, üks keelpillilaagriliste juhendajaid, lausus, et iga muusikalaager on oma nägu ja igal olemas oma sihtgrupp. Kui laager on mõeldud ainult individuaalõppele, siis peab noore muusiku mänguoskus olema väga heal tasemel ja seetõttu selline laagrivorm paljudele ei sobi. Põltsamaal korraldatav keelpillilaager pakub lisaks harjutamisele võimalust mängida nii ansambli koosseisus kui ka suures ühendorkestris ja kaasa lüüa saavad kõik, ka need, kelle tase tagasihoidlikum.
Põltsamaa muusikakooli viiuliõpetaja Hiie Taks lausus, et keelpill on suuresti ka orkestripill ning Põltsamaal korraldatav laager annab lastele hea võimaluse tunnetada mängides ühist hingamist. Põltsamaa muusikakooli ning lasteaia „Mari“ muusika- ja rütmikaõpetaja Tuuli Jukk kinnitas, et lastele on võimalus mängida koos ühendorkestris väga oluline. Kuulates, kuidas pillid kokku kõlavad, saadakse eriline elamus. Ühendorkestris on esindatud viiulid, vioolad, tšellod, kontrabassid ja kitarrid. Põltsamaa muusikakooli kitarriõpetaja Ainar Toit ütles, et keelpillilaagris osalevad noored mängivad ka akustilisi metall- ja nailonkeeltega kitarre ning elektrikitarre. Akustiliste kitarride mängijatest on moodustatud eraldi orkester ning elektrikitarristidest ansambel. Tehakse ka eraldi rühmatööd nii algajatele kui juba kogenumatele kitarristidele.
Harjutamine ja meelelahutus käsikäes
Keelpillilaagris osalejad on kõik muusikakooli õpilased, erandiks üks omal käel kontrabassi õppiv noormees, kes on orkestris väga vajalik, sest kontrabassimängijate leidmisega on laagris alati raskusi olnud.
Hiie Taksi sõnul on keelpilli helispetsiifika puhkpilliga võrreldes teistsugune ja neid pille on omal käel õppida väga keeruline. Tuuli Jukk lausus, et suvine laager on lastele heaks vahelduseks koolivaheajale. Noored muusikud saavad siit kaasa positiivseid emotsioone ja muidugi ka veidi parema pillimänguoskuse. Eriti hea on laagris neil, kellel kaasas oma muusikaõpetaja. Samas on laste jaoks oluline, et peale pillimängu oleks laagris ka muud tegevust, sest keegi ei taha ju päevad läbi vaid pillimängu harjutada.
Selles osas antakse lastele vaba voli. Õpetajad vaid jälgivad, et ettevõtmised mõistlikud oleksid.
Näiteks on laagris kombeks n-ö rebaseid ristida, seda korraldavad vanad olijad esimest korda laagris viibijatele.
Populaarne on ka sildademäng linnas. Korraldatakse sõprade õhtut, kus õpitakse tundma erinevate maade ja rahvaste tantse. Vabal laval on laagrilistel võimalik kas üksi või rühmana mängida neid muusikapalu, mida neile laagris ei õpetata.
Laagri lõpuõhtul on esitatud võimlemiskavu, paroodiaid jne.
Vioolad annavad orkestrile erilise kõla
Hiie Taksi kinnitusel on vioolad orkestris eriti hinnatud, sest annavad kõlale pehmuse ja toonile maheduse. Vioolat võib võrrelda puhkpilliorkestri altpilliga. Annela Läänelaid tõi näiteks, et kui viiul on väga heleda häälega pill, mida inimene lauldes järele ei suuda teha, siis vioolat on võimalik inimhäälega matkida.
Hiie Taksi sõnul võiks öelda, et vioola on lihtsalt natuke suurem viiul. Ja kui edasi mõelda, siis on tšello veel suurem viiul ja kontrabass suurim. Vioolata ei saa olla sümfoonia- ega kammerorkestrit.
Repertuaarist rääkides märkis Hiie Taks, et seda valides tuleb jääda realistiks ja pidada silmas, et sellega tuleksid toime ka väiksemate mängukogemustega pillimehed.
Annela Läänelaidi sõnul muudab tänavuse keelpillilaagri korraldamise muusikaliselt keerulisemaks tõsiasi, et esmakordseid laagrilisi on rohkem. Ainar Toit ütles, et kitarriõpetajana peab ta samuti jälgima, et õpitav repertuaar oleks jõukohane algajatele ja pakuks samas pinget kogenumatele. Nii moodustavad kitarristid vanematest ning osavamatest mängijatest ka eraldi ansambli. Nii toimitakse ka teistes pillirühmades. Mõned noored muusikud on juba eelnevalt üksteist üles leidnud ja omavad ansamblis koos mängimise kogemust.
Juba kolmandat aastat järjest tegeldakse laagris eraldi ka pärimusmuusikaga, huvilisi juhendab Viljandi muusikakooli viiuliõpetaja Sirje Rein. Viljandist leiti ka akordionist, kes orkestriga kaasa mängib.
Õpetajatele muudab laagritöö eriliselt põnevaks eksperimenteerimisvõimalus, sellise laagri puhul ei oska kuidagi ette ennustada, milline saab olema nädalase pillimänguõppimise tulemus.
Kõik Põltsamaa keelpillilaagris osalenud ootavad täna õhtul Põltsamaa kirikusse ja homme Põltsamaa kultuurikeskusse kontserdile rohkelt publikut. Mida rohkem on kuulajaid, seda suurem on õpilaste ja õpetajate töömotivatsioon.
Keelpillilaagri juhendajad kinnitasid, et kontserdid on muusikaliselt tõeliselt nauditavad ning mõlemal kontserdil esinetakse täiesti erineva kavaga.
Anne Kaus, Põltsamaa muusikakooli direktor
Tänavuses keelpillimängijate laagris on 63 osalejat, neist kümmekond kuni 7-10 aastast vähese mängukogemusega last, kelle õpipäev on laagris vanematest osalejatest poole lühem. Nemadki esinevad eraldi ansamblis.
Keelpillilaagrit on juhendamas kümme õpetajat. Kitarristidelaagris on osalejaid 15, neid juhendab kolm õpetajat. Õpetajaid on meil Tallinnast, Viljandist, Otepäält, Tartust. Kaasatud on ka kõik Põltsamaa muusikakooli keelpilli- ja kitarriõpetajad, lisaks sama kooli klaverisaatja Ülle Noormägi, kes saadab noori muusikuid vajadusel ka orelil. Laagrilised on tulnud mitmelt poolt üle Eesti, Tallinnast Lõuna-Eestini, samuti Jõgevalt, Türilt, Pärnust ja mujalt. Laagrisse soovivaid lapsi on piisavalt ja ühele hilinejale olin sunnitud ka ära ütlema. Ühelt poolt tekkis juba majutamisega probleeme, teisalt on meil raskusi orkestri mahutamisega muusikakooli saali.
Õppeprotsessi toimimisega võib igati rahule jääda, sest mitmed keelpillilaagri juhendajad on juba suure kogemusega ning teavad, kuidas siin igapäevast tegevust korraldada.
TOOMAS REINPÕLD
