Nüüd teatab ühenderakondlane Tõnu Ojamaa 28. novembri Vooremaas väga julmade sõnadega, et Rahvaliit lõpetab elu maal. Selliste sõnade ümberlükkamiseks ei piisa ilmselt sellest, mida tegelikult igaüks kasvõi autoaknast näha võib, et elu on maal viimastel aastatel edenenud päris suure hooga. Üles on haritud viimasedki nurgatagused põllud ja seal töötavad traktorid, milliseid siin kunagi pole nähtud. Lehmad lüpsavad sellistes kogustes piima, millest talumees pole julgenud unistadagi. Elu on maal paremaks läinud: sissetulekud on suurenenud, ehitatakse ja remonditakse maju. Ja olgem ausad: ka põllumeeste igale hektarile jagatavad toetused on suurenenud euroabi toel 4 korda ja on 2006. aastal EL maksimaalsel lubatud tasemel.
Oma sõnade kinnituseks teatab aga Ojamaa süüdimatult valetades: “Kuidas siis teisiti nimetada protsessi, kus EL-i taludele suunatud poliitika suunatakse meil suurtootjatele. Eestis tegutsevast 19000 põllumajandustootjast, kelledest 7000-le on põllumajandus põhisissetulekuks, pääses 2005. aastal PRIA andmete alusel näiteks investeeringutoetustele ligi vaid 600 tootjat.”
Sellise õitsva vale kummutamiseks polegi muud vaja kui tuua PRIA andmed, et aastatel 2001-2005 rahuldati kokku 1753 investeeringutaotlust. Sellest väiksematele tootjatele käibega alla 3 mln. krooni aastas 1118 taotlust ja üle 3 mln kroonise käibega 635 taotlust. Absurdne ja propagandistlik vale on rääkida Eestis 19000 põllumajandustootjast. Niipalju oli kõiki ühtse pindalatoetuse saajaid kokku ja iga kasvõi 1 hektarit omav linnamees ei ole küll põllumajandustootja.
Seepärast rääkigem ikka 7000 tootjast, kelle jaoks on põllumajandus eluküsimus. Jah, Eesti jaoks on probleem, et meil on nende hulgas 4200 väiketalu, mille sissetulekud on alla 200000 kr aastas. Nendest 3000-l on pika- ja lühiajalisi laene üle 60000 krooni ja ettevõtjatulu on alla 100000 kr aastas, millest peaks saama nii palga, maksma maksud kui ka investeerima. Nende nukravõitu andmete järgi ei ole selle grupi jaoks peamine mitte investeeringutoetus, sest neil puudub võimalus tasuda ka omaosalust, mis on EL reeglite järgi vähemalt 60%. Neil oleks vaja panustada kõigepealt maasse: aastatel 2003-2005 suurenesid toetused hektarile ca 1500 kr võrra. Kuid mineraalväetiste kasutamine oli ja jäi seal tasemele 100-120 kr/ha. Tasuvaks tootmiseks oleks vaja üle 1000 kr/ha, et saada lisasissetulekut.
Uues maaelu arengukavas on just nendel kirjeldatud põhjustel ka terve Euroopa mõistes pretsedenditult suure osakaaluga panustatud maaelu mitmekesistamisse, mis tähendab, et üks osa neist väiksemaist tootjatest peaks leidma tegevust väljaspool põllumajandust. Selleks on mitmeid võimalusi, alates mitme tootja ühistest projektidest, mis oleksid eelistatavad, kuni teenuste pakkumise ja aktiivse nõustaja abil tegevuse leidmiseni. Teine osa saaks abi eri alameetmest, mis on mõeldud investeeringutoetusteks kuni 9 töötajaga ettevõtetele, mille kaudu on plaanitud toetada 2000 tootjat kuni 1,5 miljoni krooniga ettevõtja kohta, ühise projekti puhul on see summa kuni 4,5 miljonit krooni.
Ka kohalikule omaalgatusele on plaanitud EL-s suhteliselt kõige enam: kuni 10% kõigist eurotugedest (teistes riikides reeglina kuni 5-6%). See on meede, kus kohalik kogukond ise otsustab, mida tahetakse teha ja selle jagamine ei sõltu seepärast keskvõimust ega poliitikutest!
Peaaegu ainuke, mida saaksid nii suuremad kui väiksemad tootjad, oleks investeeringutoetus pikaajalistesse ehitustesse, mille all mõtleme peamiselt loomakasvatushooneid. Siin võiks ideaalvariandis tekkida olukord, kus seitsme aasta pärast oleme suutnud kõigile Eesti lehmadele rajada kaasaegse uue lauda. On ju piimatootmine ainus valdkond, kus Eesti toodab rohkem, kui me ise tarbime ja meie seniseid edusamme arvestades on ühe teise erakonna loosungit parafraseerides reaalne “jõuda viieteistkümne aastaga Euroopa viie edukama piimatootja hulka”.
Keskkonnasõbralikku majandamist peame oluliseks soodustada kõigi tootjate hulgas. Kui lasta suurematel vabalt tegutseda, tooks see kaasa raha prevaleerimise, monokultuuride kasvatamise ja oluliselt rohkema väetamise suurtel pindadel. Eesti huvides on, et säiliks keskkonnatoetustega kaasnev kohustuslik bioloogiline mitmekesisus ja et ei kasutataks üle 100 kg lämmastiku hektari kohta.
Kokkuvõtvalt on suurtele koos rangemate ja kulukamate keskkonnanõuetega ligipääs üksnes mõnele, aga väiksematel sisuliselt kõigile maaelu arengukava meetmetele.
Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika mõistes on oluline nii jätkusuutlik ja efektiivne põllumajandus kui ka kogukonna väärtuste hoidmisele ja muule maaettevõtlusele suunatud poliitika.
Senisele toetuste jagamisele Eestis ei ole ELil põhimõttelisi etteheiteid. Ja nendele reeglitele vastavalt ja tulevikkuvaatavalt, kohalikke eripärasid arvestades tuleb Eestil ka edasi minna.
Rahvaliit ei ütle, et suur või väike tootmine on hea või halb ja mitu lehma või hektarit kellelgi peaks olema, aga meie arvates ei saa ega tohi inimestele maal valetada ja õhutada täitumatuid lootusi. Praegu on maainimeste elujärje parandamiseks ainuke võimalus tasakaalustatud mudel, mille põhjal igale ettevõtjategrupile lähenetakse vastavalt olemasolevale tegelikule jätkusuutlikkusele. Võimalusi selleks annavad maaelu arengukava 14,3 miljardit ja turupoliitika 13,5 miljardit krooni seitsme aasta jooksul küllalt. Riik loob võimalused ja ettevõtja kasutab neid. Ja kui ise ei oska, siis teeb seda nõustaja abil.
Kahjuks on ühenderakond oma poliitika teostamiseks valinud tigetseva, konkurente laimava ja maal kadedust õhutava tee.
Ilmselt on korduvalt end uueks nimetav erakond bol?evike poliittehnoloogiast õppinud, et kui vastuolu ei olegi, siis tuleb see välja mõelda. Ja kui selleks tõde ei aita, siis sobib vale kah! Ja nagu bol?evikudki, on ühenderakondlased viha õhutamas nn “halbade mõisameeste või punaparunite” ja “heade väiketalunike” vahel.
Isamaaliit on kogu aeg tollide ja põllumajandustoetuste vastu sõdinud nii opositsioonis kui valitsuses. Ja neil on selles võitluses “õnne” olnud, liberaalne mudel meie põllumajanduses ongi olnud valdav, sest toetusi-tolle vastustav enamus on parlamendis kogu aeg võtta olnud. Ja see on muidugi olnud hukatuslik väiketalunikele. Iga lapski saab aga aru, et mida vähem on tururegulatsioone ja toetusi, seda rohkem tootmine kontsentreerub. Ühenderakonnast on iseäranis alatu tulla juba teise ringi talumeeste käest ühe ja sama valega hääli püüdma.
JAANUS MARRANDI,
Rahvaliit
Riigikogu liige, maaelukomisjoni aseesimees
