Eeloleval laupäeval toimuvad Paduveres juba 43. Otto Erimaa mälestusvõistlused kergejõustikus, millega meenutatakse samas külas elanud kunagist kettaheitjat. Seekord meenutame 1940. aastal 43.21 ketast heitnud meest põhjusel, et pühapäeval, 31. juulil möödub tema surmast 70 aastat. Noor spordimees suri ajal, mil rindejoon läbi Vaimastvere valla külade kulges.
Esimene sõjasuvi 1941 oli erakordselt kuiv ja kuum. Rindejoon lähenes kiiresti Eestile. Otto Erimaa, kes oli alles eelmisel suvel tõusnud elu parimasse vormi, lebas sõja esimestel päevadel Tartus haiglavoodis. Sest sügisel 1940 oli ta ootamatult haigestunud. Mis täpsemalt viga oli, seda esialgu isegi ei teatud. 25-aastane mees jäi talvel koguni voodihaigeks, kuni märtsis diagnoositi tal kopsupõletik.
Sõjapakku Tirmasse
Märtsis 1941 viidi Otto Tartus Toomel asunud sisehaiguste osakonda. “Seal tekkis tal veel teisigi komplikatsioone ja õiget diagnoosi ei saanudki me teada. Kevadel tehti talle kaelanäärme operatsioon, aga siis ei paranenud enam haav,” on kirjutanud oma mälestustes Otto noorem õde Vilma.
Juulis saabus Pere-Reinu tallu Tartust teade, et kuna haiglad evakueeritakse sõja jalust, lastakse tervemad haiged koju. Läbi Pedja raudteejaama jõudis kodukülla ka Otto. Õe meenutuse järgi oli ta väljanägemine päris hea ja jätkus isegi naljatuju. Kodused olid varunud Otto jaoks apteegist sidumismaterjali, sest haav nõudis pidevalt tohterdamist. Kuna Otto oli ise õppinud velsker, andis ta kodustele esmaabi lühikursuse.
Lähenev rindejoon sundis inimesi kodunt peredena lahkuma. Ka Paduvere küla elanikud alustasid põgenikuteed Endla ja Tirma raba suunas, sest seal loodeti leida suurema lahingutegevuse eest varjupaika. Tagantjärele targana võib öelda, et sama hästi oleksid inimesed võinud ka oma kodudes olla. Ka Pere-Reinu talu pereema Salme Erimaa, tema tütred Vilma ja Elsa ning noorem poeg Otto asusid teele. Eesmärgiks oli jõuda Tirma külla Jaagu tallu, kus Elsa miniaks oli.
“Nüüd alles nägime, kui vilets Ott siiski tegelikult oli. Iga kilomeetri järel olime sunnitud pika peatuse tegema. Ta väsis väga kiiresti ja lõõtsutas õhupuudusest,” on kirjutanud Vilma.
Lõpuks jõuti Jaagule, kuid Otto tervis aina halvenes. “Ott enam ei liikunud ja lebas Jaagu vanas talumajas Elsa ja tema abikaasa Johannes Eina abieluvoodis. Sealt leidsid ta ka venelased. Vaatasid, et kaelal veritsev haav, ja pidasid teda haavatud bandiidiks. Pidasid omavahel aru, kas see on kuulihaav või mitte. Nii kordus see mitu korda. Kuidagi suutsime selgeks teha, et inimene on operatsioonilt tulnud, kui saabusid järgmised venelased,” on kirjutanud Vilma Erimaa.
Viimased päevad Jaagul
Viimaks otsustati Ott viia viljakuivati alumisse ruumi, kuhu venelased ei osanud vaadata. “Kuivati suur uks oli nähtaval kohal teepoolses otsas. Väike külguks, mis viis alumisse ruumi, asus sireliheki varjus aiapoolses osas. Viisime sinna madratsid ja kasukad, et külm ei oleks….
Tervis läks aga tal üha halvemaks. Vend Hans käis teda tihti vaatamas ja oli väga mures. Aidata ei saanud me teda aga millegagi, sest ravimeid polnud. Lõpuks ilmus Hans lootustandva uudisega, et Tapikul olevat sõjapaos üks Tartu arst.”
Nii hiiliski vend Hans heinalise riiete ja vikatiga läbi metsade Tapikule abi kutsuma. Doktor aga keeldus metsade taha tulemast, lausudes:
“Praegu käib sõda, kas olete selle unustanud? Mõelge ikka ka sellele. Andke talle söögiisu tõstmiseks koduveini.”
Arsti käitumises pettunud Hans läks tuldud teed, mida arst nimetas surmateeks, Tirmasse tagasi.
“29. juuli õhtupoolikul tuli Otto äkki oma pelgupaigast tuppa. Taipasime kohe, et asi on halb. Käitumine ei allunud enam aju kontrollile, mürgitus oli läinud edasi. Panime ta ruttu voodisse,” kirjutas õde Vilma.
Jaagu peretütar Ilme Õunpuu meenutab, et Otto oli omadega segi. “Ei tundnud enam kedagi ära.”
Järgmisel päeval tärganud Ottol korraga söögiisu ning sõi aplalt, kuni viimaks raskelt magama jäi. Öö läbi kõmas Põltsamaa poolt suurtükituli. Sõda liikus lähemale.
31. juuli varahommikul tulid Jaagule taas venelased. “Ütlesid, et kohe varsti läheb lahinguks, ja käskisid meil lahkuda Tapiku suunas. Need olid veel päris viisakad, palusid söögiks liha ja mune. Mõned isegi maksid,” kirjeldab traagiliste sündmuste algust Ilme Õunpuu.
Ent kuidas võtta kaasa voodihaige Otto, kes teadvusetult magas? Elsa ja Vilma valasid pisaraid, et nad ei saa ometi Otti üksi maha jätta. Hommikul kell 7.30 Otto Erimaa suri, õed voodi kõrval venda saatmas.
“Tema viimased sõnad, mida kuulsin: “…ja anna andeks meile meie võlad, kui meie andeks anname oma võlglastele…”
Mul ei ole enam meeles, mida tegid teised, mina aga olin põlvili põrandal ja nutsin, nutsin, nutsin. Hiljem saime teada, et Otil oli lümfinäärme vähk, mis ta poole aastaga hauda viis. Küllap sellepärast ei antudki haiglast talle mingit rohtu kaasa,” on kirjutanud õde Vilma.
Valge lina laotati üle lahkunu ja pool tundi hiljem asusid põgenikud uuesti teele. Ümberringi taganevad vene sõdurid.
Jaagule jõudsid peagi esimesed sakslased. Leidsid eest voodis lebava surnud mehe ning venelaste poolt maha lastud Jaagu peremehe ja perenaise.
Paduverest tagasi tulnud ema Salme ja naabri Uustalu vanaperemees matsid Otto Erimaa esialgu Jaagu talu viljapuuaeda. Sügisel 1941 maeti ta ümber Laiuse kalmistule.
Alates 1969. aastast toimuvad Paduveres Otto Erimaa mälestusvõistlused. 1988. aastal valmis kunstnik Osvald Läänel õlimaal “Kettaheitja Otto Erimaa”, mis on alates 1995. aastast mälestusvõistluste igavesti rändav peaauhind. Esimesena õnnestus see võita hiljuti meie seast lahkunud Ants Pajul.
Tänavused võistlused algavad laupäeval, 30. juulil algusega kell 15.30. Peaaladeks on kettaheide ja heidete kolmevõistlus. Naised ja mehed võistlevad järgmistel aladel:
i
TIIT LÄÄNE
