“Kunst ei ole meie jaoks mitte lihtsalt ajaviide, vaid elustiil. Tunne, et liblikad hakkavad kõhus lendama ja kehale tekivad külmavärinad. See ei loe, et pildil on plekk või värv on vale — see on püha, see ongi KUNST,“ kirjutavad Jõgeva Gümnaasiumi kunstiringi õpilased oma nädal tagasi Betti Alveri Muuseumis avatud näituse saatesõnas.
Näitus kannab pealkirja “Ühe ruumi lugu“. Pealkirja sõnastades on silmas peetud eelkõige ruumi, kus näitusel eksponeeritud taiesed sündinud on. Kunstiringis käib ju väga erinevas vanuses õpilasi esimese klassi rüblikutest abiturientideni välja. Koolitundide ajal nad enamasti omavahel kokku ei puutugi, küll aga muutuvad ühtseks koosluseks armsaks saanud ringiruumi seinte vahel.
Ringiruumis on kunstiringi juhendaja Ene Kõnnussaare sõnul paljud asjad teisiti kui kooliklassis. Väiksematele meeldib näiteks hirmsasti, et ringitunni ajal tohib rääkida ja isegi süüa. Arvestades seda, et ringitund venitab päeva päris pikaks, võtavadki lapsed kodunt üht-teist kaasa ning ühine nosimine juhatab kunstitegemise mõnusalt sisse.
Kunstiringis on aega proovida asju, mida 45-minutilises klassitunnis teha ei jõuaks, ning seal võib kõike julgelt katsetada, sest hinde peale pole üldse vaja mõelda. Ja üldse on ringitunnis hoopis vabam õhkkond ja seltskond, mida ühendab ühine huvi.
„Olen lastele ringitunnis suhteliselt vabad käed andnud,“ ütles juhendaja. „Iga kord ei sünni sellest vabadusest küll teost, aga kui sünnib, siis aitab sellele tõhusalt kaasa heade ringikaaslaste moraalne toetus. Mõnikord lähtume ülesande püstitusel teemast, mõnikord tehnikast. Sealt edasi mõtleb igaüks ise. Mõnikord juhtub ka, et joonistamine-maalimine läheb spontaanselt üle tegevuskunstiks: on ette tulnud paberisadu, vee- ja värvipritsimist jne.“
Kunstiring käib koos kahel päeval nädalas. Kolmapäeviti peaksid tulema suuremad ja neljapäeviti väiksemad, aga paljud tulevad mõlemal päeval. Noorematel on juhendaja sõnul eriti hea meel, kui suured sõbrad-sõbrannad ka „nende päeval“ tulevad.
Näitusele said välja ühe aasta taiesed, aga samas kajastub nendes ju mitme aasta töö tulemus.
Majast välja
„Näitusi oleme pidevalt teinud, sest koolimaja koridoris on hea eksponeerimispind olemas,“ ütles Ene Kõnnussaar. „Nüüd tundsin, et on õige aeg tööd oma majast välja tuua. Autorite arvuga — välja said 41 õpilase taiesed — ehmatasime muuseumi pererahva vist pisut äragi.“
Esmase tööde valiku tegi juhendaja, lõpliku otsuse, mida välja panna, tegi ta aga ikka koos lastega. Taiesed püüti grupeerida nii, et need üksteist n-ö ära sööma ei hakkaks. Tasapinnalised tööd on paigutatud ühes formaadis valgetele aluspaberitele justkui hiidraamatu lehtedele. Ent on ka kolmemõõtmelisi taieseid, nagu poiste tehtud vahvad laevad Matu, Tümpsu ja Pihlakas, ning kettidena laest alla rippuvad tööproovid. „Tööproove teeme palju, et lapsed päris taiese kallale asudes juba tunnetaksid materjali ja tehnikat. Juba tehes arvestame, et tööproovidestki saaks hiljem midagi teha.“
Lisaks laest rippuvatele kettidele võib näitusel näha teistki huvitavat tööproovide kasutusviisi: neist on tehtud mõnedele joonistustele huvitavad paspartuud.
Ene Kõnnussaare sõnul sobib ühele lapsele üks, teisele teine tehnika. Tuši- ja õlipastellitööd tulid paljudel näiteks hästi välja. Õlipastellid käidi veel tärpentiniga üle: see pehmendas järske värviüleminekuid. Klaasimaalid ja söejoonistused valmisid aga mitte talvel, vaid suvel: ka siis käis kunstiring mõnda aega koos. Söega joonistati erinevatel alustel: puidul, kivil, asfaldil ja toodi nii välja aluse faktuur. Sellest andis jälle põneva looduslähedase taiese välja kasvatada.
Vorm ja info
Paberimassist vormide tegemine „istus“ lastele ka väga hästi, sest võimaldas tegelda tuttava materjaliga hoopis teises olekus. Eriti põnevaks muutus asi siis, kui mõeldi sellele, et vormide algmaterjal — paberihundis purustatud dokumendid — võis sisaldada vägagi põnevat, miks mitte koguni salastatud infot. Ning laste kätest, mis paberimassi vormivad, lisandus teatud liiki infot juurdegi.
„Me räägimegi ringitunnis väga palju,“ ütles Ene Kõnnussaar. „Eriti meeldib lastele, kui räägin neile oma kunstitegemise kogemustest ja juhtunud apsakatest. Näiteks rääkisin ükskord, kuidas õppejõud andis meile omal ajal ülesande joonistada mälu järgi Tartu raekoda. Kui pärast oma mälu kontrollima läksime, selgus, et olime akende arvuga kõvasti puuse pannud.“
Juhendaja sõnul ei pea kõigist kunstiringis käijatest kaugeltki kunstnikud saama. Ent kunstiga tegelemine annab noorele inimesele ellu kaasa vabamad, lahtisemad silmad ja käed ning oskuse värvist ja vormist ka siis rõõmu tunda, kui need pole mingi konkreetse tarbeasja loomise teenistusse rakendatud. Tegelikult viibime me kõik kogu aeg kunsti sees — ka siis, kui me parasjagu muuseumis või näitusesaalis ei ole. Ka arhitektuur ja disain on ju kunstiliigid ning arhitektide ja disainerite looming ümbritseb meid kõikjal. Kunstiga tegelnud noor inimene tunneb ennast kunsti keskel paremini, sest ta on avatum ka tema omast erinevatele vaadetele.
Näitus „Ühe ruumi lugu“ jutustab teatud mõttes juba lõppenud lugu. Seda ruumi Piiri tänava äärses nn algklasside majas, kus kunstiring aastaid koos käis, nende käsutuses nimelt enam pole, sest seal toimuvad nüüd tunde täiskasvanute keskkooli tunnid. Ka juhendaja on kunstiringil sellest sügisest teine, sest Ene Kõnnussaar läks lapsepuhkusele ja teda asendab värskelt diplomeeritud pedagoog Janne Maasing. Ene Kõnnussaar usub, et ka uues kohas ja uue juhendaja käe all saab lastel kunstiringis niisama mõnus olema, sest selle mõnusa, sõbraliku ja lõbusa õhkkonna lõid nad ju ise.
„Kõige olulisem ongi see ruum, mis on lapse enda sees,“ ütles juhendaja.
Jõgeva Gümnaasiumi kunstiringi näitus jääb Betti Alveri muuseumis avatuks 23. septembrini.
i
RIINA MÄGI
