Aeg, mil me oma riigis taas kõike ise otsustada ja korraldada oleme võinud, pole ju olnud veel kuigi pikk. Siiski on need kakskümmend ja vähemgi aastat tagasi tehtud esimesed sammud, mil polnud ilusaid asju ega prisket rahakotti, küll aga hea tahtmine ja suur õhin, juba mäletamist väärt ajalugu.
1993. aasta suvel pidas Tabivere ja Tartu valla rahvas Äksi kirikla õuel esimest korda Äksi kihelkonnapäeva.
Kes ja kuidas sellisele mõttele tuli, meenutas Äksi küla elanik, Tabivere lasteaia juhataja Aune Sepp.
“Iseseisvuse esimestel aastatel, kui igal pool uue hooga kokkutulekuid ja külapäevi pidama hakati, ütlesin kord jutu sees Äksi raamatukogu juhatajale Anita Priksile, et võiksime ka oma külapäeva korraldada. Tema ütles seepeale, et see võiks olla juba pigem kihelkonnapäev. Nii tuligi mõte, et kuna Tartu ja Tabivere vald kirikut jagavad ja valdade piirid kihelkonna poolitavad, siis võiksidki mõlemad vallad selle sündmuse koos korraldada. Esimeses organiseerimistoimkonnas olid Tabivere poolt peale minu veel Kalev Raudsepp, kes oli tollal Tabivere vallavanem, ja Marje Raudsepp. Tartu vallast olid Anita Priks ja selle valla kultuurinõunik Jaana Puur.
Pärast esimest kihelkonnapäeva said selle korraldajad ja abilised-toetajad banketil kokku ja muude probleemide kõrval tuli ka jutuks, et kiriku kellal on halb kõla. Sai lausa käidud tornis seda vaatamas. Kell, mille laiemast, n-ö seelikuosast suured tükid puudu, ei saanudki ju puhast häält teha! Ja siis me seal otsustasime, et Äksi kirik peab uue kella saama ja ideaalne oleks, kui see järgmisel kihelkonnapäeval tornis oleks,” rääkis Aune.
Kroone ju õieti polnudki
“Helistasin Tallinna ARSi valukotta ja pärisin, kui palju uus kirikukell maksma minna võiks. Sealt vastati, et arvestada tuleb 40 000 krooniga ja kell tuleb täiesti uuest valust ehk sulamist. Vana kella materjali kasutada ei saa, sest see ei sulandu tänapäeval kasutusel oleva materjaliga nii hästi, et kaunis kõla sünniks,” meenutas Aune.
Mäletatavasti oli meie Eesti kroon oma esimestel taastulekuaastatel kallis raha ega tahtnud rahva taskust kuidagi välja tulla – sest õieti ju polnudki teist. Siiski otsustasid kellaaktsiooni eestvedajad, et korjanduskarpidega tuleb vähemalt katsetada. “Korjanduskarbid, mida oli minu mäletamist mööda kümme, panime nii Tabivere kui Tartu vallas välja kauplustesse, koolidesse, raamatukogudesse ja mujale, kus rahvast liikus. Käisin kastiga ka kohalikes ettevõtetes rääkimas ja vaesele ajale vaatamata tuldi tõesti vastu. Heldemate annetajate, ka firmade nimed on praegu muide kiriku seinal vasktahvlil kirjas,” jutustas Aune, tuletades hea sõnaga meelde ka kohalikku ärimeest Tiit Kuusikut, kes lubas puudu jääva summa meile igal juhul anda, ükskõik kui suur see number oleks.
Esimene sõjajärgne
“Tiidu kanda jäi mäletatavasti seitse ja pool tuhat krooni. Ja nii saimegi 1994. aasta juunis Tallinna oma kellale järele sõita. Auto anti Tabivere ettevõttest Same ja selle eest raha ei küsitud. Selgus ka, et ARS on nõus ostma ära vana kella. Viisime sellegi Tallinna ja saime uue vaid 34 000 krooni eest. Et kuus tuhat krooni ootamatult n-ö üle oli, küpses mul kohe mõte, et see raha tuleb kirikule anda, sest seal oli hädapäraseid töid palju teha. Selle eest saadigi muide uuendada elektrisüsteemid ja teha veel üht-teist vajalikku.
Tagantjärele olen mitu korda mõelnud, et käitusin tookord ikka koomiliselt küll. Ma ei märganud Viktor Tringile, kes autojuhiks oli, sellel pidulikul puhul tagasiteel isegi lõunat välja teha,” meenutas Aune naerdes. ARSis aga öeldud neile, et Äksi uus kirikukell on ajalooline ka selles mõttes, et see on esimene sõjajärgne, mis valmis neil omast sulamist.
Uhkuse ja rõõmuga
Kui “kellakoorem” suveõhtul Äksi jõudis, olid Same töötajad seal juba tõstukiga ootamas, et pühakoja oluline sümbol kohe ka torni saaks. Kohal oli ka tollane Äksi kiriku õpetaja Urmas Oras, samuti kellaaktsiooni eestvedajad.
“Oli ikka uhke tunne küll, et millegi nii suurega hakkama oleme saanud. Kui kell paika sai, proovisid kõik kohalolnud ise ka selle hääle ära. Ja lapsed lippasid mööda küla siia-sinna ja hüüdsid kõigile, et uus kell on nüüd tornis,” meenutas Aune.
Mõni nädal hiljem peeti teine Äksi kihelkonnapäev, mis algas kella piduliku sisseõnnistamisega. Jumalateenistuse ja kirikukontserdiga juhatatakse muide sisse kõik sealsed kihelkonnapäevad. Tuleval suvel saab see kultuurisündmus teoks juba 20. korda ja selle on lubanud korraldada sama meeskond, kes 1993. aastal esimese teoks tegi.
Äksi Andrease kirik
*Asub Tabivere vallas Voldi külas. Kirikukihelkonda on kirjalikes allikates esmamainitud 1443. aastal. Samas asukohas on olnud mitu puust kirikut, mis on aga sõdades hävinud.
*Praegune kirikuhoone on tõenäoliselt ehitatud 1770. aastal, vanimad osad pärinevad umbes 1500. aastast.
*Kirik rekonstrueeriti põhjalikult neogooti stiilis aastatel 1887.–1889 Reinhold Guleke‘ projekti järgi, kes kavandas ka samas stiilis sisekujunduse.
*Kirikuaias on mälestuskivi 1815.–1832. a. Äksis pastoriks olnud Otto Wilhelm Masingule (1763-1832).
*Siin on pastorina töötanud ka Eesti kultuuritegelane August Wilhelm Hupel, juhuluuletaja Carl Gustav von Staden, aastatel 1834–1855 koolielu arendaja, eesti-saksa sõnaraamatu koostaja ja esimene Goethe tõlkija eesti keelde Franz von Ackermann (1801-1855).
Allikas: Vikipeedia
i
KAIE NÕLVAK
