Ühe küla lugu

Tänases lehes ilmuv pikem lugu räägib seekord ühest külast – Esku külast, teeäärsest asulast Kesk-Eestis Põltsamaa-Võhma maantee ääres.
Kunagi kolhoosikeskusena tekkinud asulal on olnud nii paremaid kui ka halvemaid aegu. See, et seal hiljuti kohalik kool suleti ning töökohti maa-asulas napib, enam ei üllata kedagi. Niisugune ongi elu maal.
Maakohtades väikeste koolide ülalpidamine hakkab omavalitsustele üle jõu käima. Kuivõrd lähedal asub Põltsamaa linn, ei tasu väikse kooli hoonet ülal pidada ja selle kütmisele raha kulutada.
Lagunema jäetud endised majandihooned viitavad sellele, et põllumajanduse hiilgeajad on kohapeal aastate taha jäänud. Esku puhul on muidugi tähelepanuväärne, et karjalaut, mis nüüd tühjana seisab, avati alles 2011. aastal Eesti moodsaima lüpsifarmina, kus olid kasutusel mitmed uuendused, mis olid ainulaadsed kogu Eestis.
Teisalt, mitte kaugel tühjast lüpsifarmist seisavad kohalikul põllumehel kaarhallis päris uued, alles hiljuti soetatud traktorid. Teraviljakasvatusega tegelejad oma elu üle väga ei kurda.
Kohalikul külaseltsilgi on aktiivne eestvedaja.
Hoopis teine lugu on aga noortega ja nende võimalustega tööd leida. Kui noor müüjanna ütleb poes, et kui kohapeal poodi ka enam poleks, siis sureks küla vist päris välja, siis tuleb teda uskuda.
Need ajad, kui ka noortel oli maal rohkem võimalusi, töökohti ja aktiivsem seltsielu, on vist küll jäädavalt möödas. Sest kunagises klubihoones tegutseb nüüdsel ajal hoopiski pesumaja.