Täna oleks üks tuntumaid jõgevamaalasi, juuni lõpus meie hulgast lahkunud ühiskonnategelane Ants Paju saanud 67 aastaseks. Kümme päeva tagasi tähistas aga oma 74. sünnipäeva Antsu hea sõber, Sotšis elav Ugo Reiljan, kes nimetab end naljatamisi Kaukaasia eestlaste kohtunikuks, advokaadiks ja pihiisaks.
Nii nimetab Ugo Reiljan end sellepärast, et tunneb moraalset vastutust Kaukaasias elavate eestlaste käekäigu eest.
“Ja niipea kui siin eestlastega seoses midagi juhtub, küsitakse kohe: kus Ugo on?” ütles Reiljan.
Perekonnanimi Reiljan on Jõgevamaal, teadagi, hästi tuntud. Ning Villu ja Ugo Reiljan ongi omavahel sugulased. Mõlemad on ka metsaga seotud ameteid pidanud.
Ugo Reiljan on sündinud 1. septembril 1937 Abhaasias Sulevi külas. Tema vanavanemad olid veel Eestis sündinud, ema ja isa aga juba vastavalt Abhaasias ja Sotšis. Neli esimest kooliaastat möödusid Ugo Reiljanil Sulevi koolis, pärast seda läks ta Sotši kooli. Kui ta kaheksandas klassis õppis, jäi pere isa surma tõttu põhilise toitjata ning Sotšis haridustee jätkamine muutus väga keeruliseks: emal polnud lihtsalt enam raha, et pojale suures linnas erakorterit üürida.
“Teadsin, et Tallinna merekoolis on õpilased riigi ülalpidamisel ning tulin 1956. aastal koos kahe sõbraga Eestisse, et sellesse kooli astuda,” meenutas Ugo Reiljan. “Kui Tallinna jõudsime, selgus, et merekoolis oli vastuvõtt juba lõppenud ja enamikus teistes tehnikumides ka. Haridusministeeriumist öeldi, et ainus kool, kuhu me veel õppima pääseksime, on Tihemetsa tehnikum. Sinna siis läksimegi.”
Tihemetsas õppis Ugo Reiljan kõigepealt neli aastat statsionaaris metsa ülestöötamist ja mõned aastad hiljem lõpetas ta selle kooli veel kaugõppes autode ja traktorite mehaaniku erialal.
“Õppisin venekeelses grupis, sest kartsin, et eesti keeles ei suudaks ma eksameid teha,” ütles ta. “Sulevi kool oli küll kunagi eesti kool olnud, aga selleks ajaks, kui minust koolipoiss sai, oli see juba venekeelseks muudetud. Eesti keelt õppisime vaid fakultatiivainena.”
Mägedest mere äärde
Pärast seda, kui Ugo Reiljan Tihemetsa tehnikumist metsatöötleja diplomi sai, töötas ta viis aastat Krasnaja Poljana ehk Punase Lageda metsapunktis: algul meistrina, siis tehnikajuhina ja lõpuks juhatajana. Kui ta Tihemetsast teisegi diplomi sai, tuli ta n-ö mägedest alla mere äärde ja asus mehaanikuna tööle Adleris, mis on üks Sotši linna rajoone.
Kõige rohkem mäletatakse Ugo Reiljanit aga Sotši kauaaegse autoinspektsiooni ülemana. Liiklusmiilitsasse suunas teda, nagu tollal kombeks, kommunistlik partei.
“1969. aastal asusin kaugõppes õppima Moskva Polütehnilisse Instituudi automehhaanika teaduskonnas. Kui olin neljandale kursusele jõudnud, kutsuti mind välja partei linnakomiteesse ja tehti ettepanek hakata Adleri autoinspektsiooni ülemaks,” meenutas Ugo Reiljan. “Ma töötasin tollal Sotši Eriehitusvalitsuse peamehhaanikuna ja sain koos preemiaga 375 rubla kuus ning mul polnud mingit tahtmist minna miilitsasse, kus palgad olid palju väiksemad. Paraku otsustas linna parteikomitee büroo kuuest kandidaadist just mind mainitud kohale kinnitada ja kord oli tollal selline, et kui partei ütles, siis tuli minna.”
1974. aastal saigi temast Adleri autoinspektsiooni ülem, sealt edutati ta 1978. aastal terve Sotši autoinspektsiooni ülema asetäitjaks ja 1987. aastal ülemaks. Sellele mõjukale ametipostile jäi ta 1994. aastani. Sellest, et ta rahvuselt eestlane on, ei tehtud tema sõnul kunagi numbrit.
“Seda, kes künnab, on ka Aafrikas tarvis. Ehk siis: kui teed tööd ja selle tulemused on head, ei vaata keegi, mis rahvusest sa oled,” ütles Ugo Reiljan. “Isegi 1990. aastal, kui Eesti Nõukogude Liidust eralduma hakkas, ei vaadanud keegi minu peale viltu, vaid mind valiti hoopis linnanõukogu saadikuks ja linnanõukogu presiidiumi liikmeks ning usaldati mulle ühiskondliku korra ja seaduslikkuse kaitse komisjoni esimehe amet.”
Seda on Reiljani käest küll vahel küsitud, et mis eesnimi see tal selline on — Ugo. Tema on öelnud vastu, et tal on isegi presidendist nimekaim — Venezuela riigipea Hugo Chavez. Pärast seda rohkem ei pärita. Reiljani sõnul on mõnikord Sotšis eestlane olla siiski raskem kui tavaliselt: siis, kui mõned mehed Eestis kõvu poliitikuid mängima hakkavad ja asju nii pööravad, et seda sealsetele inimestele väga keeruline selgitada on.
Leidis mõttekaaslase
Ants Pajuga sidus Ugo Reiljanit pikk tutvus ja sõprus.
“Tutvusime üle kolmekümne aasta tagasi ja saime üsna varsti aru, et oleme mõttekaaslased,” ütles Ugo Reiljan. “Antsu eestvedamisel loodi Punasele Lagedale Eesti Aiakesse Anton Hansen-Tammsaare muuseum, mis avas uksed 1988. aastal. Muuseumi käekäigu eest hoolitses Ants hiljemgi ja nii oli tal meie kandis käimist alatasa. Kaua aega suhtlesingi ma Eestiga põhiliselt Antsu kaudu. Hiljem tekkisid koostöösidemed ka mitme Eesti välisministeeriumi ja Eesti Moskva saatkonna töötajaga.”
Ants oli Ugo Reiljani sõnul tegus inimene ja aitas mitmeid Kaukaasia eestlastega seotud probleeme lahendada. Ugo ja Antsu ühisel taganttõukamisel said näiteks eesti keele õppimise võimaluse Gagras, Suhhumis ja Sotšis elavad eestlased ning jalad alla eesti ühingud Kabardiini-Balkaarias, Karatšai-Tšerkessias ja Stavropolis.
“Mina ajasin asju siinpool, Ants Eesti pool ja nii sai palju asju ära tehtud,” ütles Ugo Reiljan. “Eriti tänulikud olime Antsule selle eest, et ta aitas Kaukaasia eestlased 2004. aastal üldlaulupeole. Meil poleks millegagi Eestisse tulla olnud, kui Ants poleks Adlerist väljuvale rongile meie jaoks lisavaguneid organiseerinud. Kui ajakirjanik Andrei Babin mind hiljuti intervjueeris, ütlesin ma talle, et Ants Paju oli meile president, valitsuse esindaja, seadusandliku kogu esimees ja jumal.”
Antsul ja Ugol olid ka suured plaanid, kuidas muuta eestlased 2014. aastal Sotšis peetavate olümpiamängude ajal nähtavamaks, st teha nii, et mängudele saabuvad külalised aru saaksid, et Sotšis elab ka eestlasi.
“Käisime Antsuga neid asju arutamas Sotši linnapea esimese asetäitja juures, kes kureerib kõiki olümpiamängudega seotud küsimusi,” ütles Ugo Reiljan. “Nüüd peame mõtlema, kuidas seda asja ilma Antsuta edasi vedada. Eestist peab keegi kindlasti kaasatud olema, sest kui me midagi teeme, siis peab see olema tehtud “rahvuslikku ornamenti” arvestades.”
Endiselt rivis
Lähenevate olümpiamängudega on Ugo Reiljan seotud tegelikult iga päev, sest vaatamata oma 74 eluaastale ja 53-aastasele tööstaazhile on ta endiselt täiskohaga ametis: ta on olümpiaobjekte ehitava firma Olimpstroi mehhaniseerimisvalitsuse peadirektori asetäitja. “Meie hallata on kõik autod, traktorid kraanad, tõstukid ja muud mehhanismid, mida olümpiaobjektide ehitamisel vaja läheb. Ma usun, et meil on sedasorti mehhanisme rohkem kui terves Eestis kokku. Ning inimesi on tulnud olümpiaobjekte ehitama kogu Venemaalt. Rabame tööd vahetustega ning pühi ja puhkepäevi pidamata, nii et vaatamata mitmesugustele ilmastikulistele ja muudele takistustele saavad kõik objektid usutavasti õigeks ajaks valmis,” ütles ta.
Tänu olümpiamängudele astub Sotši linn tema sõnul edasi sellise sammu, millise astumiseks muidu oleks kulunud viiskümmend aastat. Ehitatakse tohutult infrastruktuuriobjekte, rajatakse teid ja puhastusseadmeid jne.
“Sõnades on seda raske väljendadagi, seda tuleb oma silmaga näha,” ütles Reiljan. “Töötempo on selline, et, naljaga pooleks öeldes, veinigi pole aega juua. Aga veini on meil siin palju ja head!”
Ligemale kaks ja pool aastat tagasi määrati Ugo Reiljani poeg Juri Venemaa regionaalministri asetäitjaks, kes kureerib just olümpiaobjektide ehitust. See ei tähenda, et poeg otseselt isa tööd kontrollimas käiks (tema ajab asju ikka veel kõrgemate ülemustega), aga sisuliselt ühte asja ajavad nad küll.
Juri soontes voolab eesti verd rohkemgi kui vaid isa jagu, sest ka tema ema on poolenisti eestlane, kes, tõsi küll, oma eestlasest isast palju ei mäleta, sest too hukkus sõjas, kui tütar oli vaid kolmeaastane. Eesti keelest mäletab 1980. aastal Sotšist Moskvasse õppima läinud ja sestpeale vaid lühikesi puhkusejupikesi vanematekodus veetnud Juri suhteliselt vähe.
Poja eesti keele värskendamisest Ugo praegu ei unista, küll aga loodab oma sellealaseid teadmisi edasi anda pojatütrele Kristinale, kelles segunenud suisa kolm verd: eesti, vene ja hispaania. Juri abikaasa ja Kristina ema on nimelt pärit vene-hispaania segaperest. Tema isa tuli 1936. aastal poisikesena Hispaaniast siia: Nõukogude Liit võttis toona vastu neid hispaanlasi, kes kodusõja tõttu kodumaalt lahkuda otsustasid. Ta jäigi Nõukogude Liitu, lõpetas siin ülikooli, oli mõnda aega insenerina tööl Kuubas, kus samuti kõneldakse hispaania keelt, ja tuli siis siia tagasi.
“Nii et Kristina oskab peale vene keele natuke hispaania ja natuke eesti keelt, aga ma tahan talle eesti keelt kindlasti veel juurde õpetada. Kui pensionile jään — aga enne ma seda teha ei kavatse, kui 55 aastat tööstaazhi saab täis —, tahan asja tõsiselt käsile võtta. Ma ei ole natsionalist, aga ma arvan, et iga inimene peaks oma rahvuskeelt kasvõi natukenegi rääkida, lugeda ja kirjutada oskama.”
Eesti “tuluke”
Ugo Reiljan, kellele president Arnold Rüütel 2003. aastal eestluse hoidmise eest Venemaal Valgetähe IV klassi teenetemärgi annetas, tunnistab, et tal endalgi tuleb eesti keelt rääkides vahel sõnadest puudu, aga see-eest räägib ta peale eesti ja vene keele ka natuke armeenia, gruusia ja kreeka keelt.
“Siin peab kõiki neid keeli niipalju oskama, et saaksid lihtsamad jutud ära aetud, muidu jääd teisest rahvusest inimestele võõraks,” tõdes mees.
Kaukaasia eestlaste initsiatiivgrupi juht sai temast just seetõttu, et ta sealsete eestlaste keeleoskuse ja n-ö eesti tule alalhoidmise pärast muret tundma hakkas. Ühest küljest pole selle “tule” hoidmisega tema sõnul mingeid probleeme, sest Sotšis elab 120 rahva ja rahvuse esindajaid ja teisest rahvusest inimeste peale seal halvasti ei vaadata. Teisalt mõningaid raskusi siiski on.
“Eestlasi on Sotšis viimase rahvaloenduse andmetel veidi alla 800. Vahepeal leidsime Punasele Lagedale eesti keele õpetaja, aga tema ei jõudnud seda vankrit enam vedada. Tal oli haige abikaasa hooldada. Ka palk, mida Eesti riik talle selle töö eest suutis maksta, polnud teab kui suur, nii et tal tuli edasi pidada ka oma põhiametit — ta on meditsiiniõde. Nii et praegu meil eesti keele õpetajat polegi.”
Sotši eestlaste eesti keele oskus on muidugi väike mure Abhaasia eestlastega seotud murede kõrval. Abhaasias oli Ugo Reiljani sõnul enne Gruusia-Abhaasia sõda neli ja pool tuhat eestlast. Seal on viis küla, kus eestlased kompaktselt elasid: Salme, Sulevi, Alam-Linda, Ülem-Linda ja Estonka küla. Nüüd on Abhaasias eestlasi tunduvalt vähem. Paljud on näiteks Eestisse kolinud. Eestis Ugo Reiljan väga tihti ei käi.
enam vedada Lähiajal tahaksin jälle tulla ja, kui võimalik, isegi poja kaasa võtta,” ütles ta. “Mu vanem vend, kes jäi pärast ajateenistust Eestisse elama, suri hiljuti, aga ma ei pääsenud ta matustele, sest mu abikaasa oli samal ajal haiglas. Nüüd tahaksin venna ja tema abikaasa haual ära käia. Ka kunagise Eesti autoinspektsiooni ülema Hellat Rumvolti haua tahaksin üles otsida: olime temaga head tuttavad. Ning kohtuda nende sugulaste ja sõpradega, kes veel elus.”
Ants Paju nende hulka kahjuks enam ei kuulu. Ka eestlaste Punasele Lagedale jõudmise 125. aastapäeva peeti augusti lõpus Eesti Aiakeses ilma Antsuta.
“Kui mina olen Kaukaasia eestlastele pihiisa eest, siis Ants oli omamoodi pihiisaks mulle,” ütles Ugo Reiljan.
PS. Allakirjutanu pole kunagi Sotšis käinud ega Ugo Reiljaniga kohtunud, küll aga pidanud viimasega hiljuti maha tunnipikkuse telefonikõne.
i
RIINA MÄGI
