Mullu sügisel saabus info, et Iiri bänd U2 annab augustis kontserdi ka Helsingis.
Minu jaoks oli absoluutselt selge, et sinna pean mina pileti saama. Tegelikkus osutus aga karmiks, sest kui piletimüük internetis algas, siis asi ei õnnestunud ja nii jäingi tühjade kätega.
U2 fänniportaalides lohutati, et muu hulgas sellega, et küllap tuleb ka lisakontsert. Ja nii oligi – lisakontsert sai teoks 21. augustil.
Ülistatud ja maha tehtud
i
1976. aastal loodud ansamblit on taevani ülistatud ja ka maha tehtud, kuid see on siiski ilmselt tänase muusikamaailma võimsaim tegija. Müüdud on 170 miljonit albumit. Kokku on muusikud välja andnud 12 albumit, millest viimane ilmus 2009. aastal. Neile on omistatud 22 Grammy auhinda ja kolm aastat vältav maailmaturnee võib uhkeldada kõigi aegade suurema ja võimsama lavaga. Eelmine lavarekord läks The Rolling Stonesile.
U2 moodustavad Bono (Paul Hewson,), The Edge (Dave Evans), Adam Clayton ja Larry Mullen Jr. Bono võib oma nime ees kanda ka tiitlit sir, sest teenete eest muusikatööstuses ja humanitaartöö eest on ta löödud Briti aurüütliks.
Kui aga raha kokku arvata, siis ajakirja Forbes järgi teenis mullu juunist tänavu juunini kõige suurema summa just U2 ja see oli 130 miljonit dollarit. Näiteks Madonna tulud olid 58 miljonit ja Lady Gagal 62 miljonit.
Aga mitte raha pole kõige tähtsam, vaid muusika ja ka sõnum publikule.
Helsingi Olümpiastaadionile oli üles seatud pea 50 meetri kõrgune hiigellava, mille ülaosas lahtikäivad LED-paneelid ja hiigelmonitorid, millelt kaamerapilt oli hästi nähtav kõikjale, nii lava ümbritsevatele fännidele kui staadionipinkidel istujatele. Lava oli kujundatud hiigeljalgadel kosmoselaevaks ja mingil hetkel oli tule- ja muusikamöllus tunne, et kohe-kohe hakkavad lava hiigeljalad kuhugi sammuma.
Korralik kontserdipublik
Soojendusbändiks olnud “Razorlight” tõmbas rahva käima ja jäädi ootama päris algust. Hiigelekraani kell näitas päris oma aega ja osutid hakkasid üha kiiremini käima. Ootusärevus oli jõudmas haripunkti ja siis hakkas kõlama David Bowie “Space Oddity”, mille saatel iidolid lavale tulid. Esimene lugu “Beautiful Day” juhatas kontserdi sisse.
Fotoaparaadid polnud lubatud, kuid juba esimese loo ajal tõusid käed mobiiltelefonidega, et kõike jäädvustada. Mõned olid siiski kaasa toonud ka võimsamat fototehnikat.
Tegelikult oli kõik täiuslik. Esmakordselt päris staadionikontserdile minnes oli hirm, et satume äkki kusagile staadioninurka ega näe suurt midagi. Kuna jõudsime Helsingisse piisavalt varakult, siis oli õnn pääseda üsna lava lähedale. Võrreldes meie kontserdipublikuga oli sealne väga korralik. Ei mingit trügimist-tunglemist, õlletopside ja friikartulitega ringisebimist (õlut staadionil ei müüdudki). Õhkkond oli positiivne ja sõbralik, elati kaasa kõrvalolijaid segamata. Ehk märkasid eestlased vahet näiteks meie Saku Suurhalli kontsertidega.
Tõeliselt hea kontsert
“With or Without You”, “One”, “Hold Me, Thrill Me, Kiss Me, Kill Me”, “Vertigo”, “City of Blinding Lights” – neid lugusid teab iga U2 usku kuulaja peast. Ja lauldigi kaasa, mõnuga ja andunult. Esmaettekandes kõlas akustiline ballaad „Every Breaking Wave” ja näiteks „I Will Follow” oli vana hea lugu , mida ammu pole kontsertidel mängitud.
U2 on ehk eripärane bänd ka selle poolest, et vahendab sõnumit maailma suurtest probleemidest. Näiteks lauldakse islamiusuliste tagakiusamisest, olukorrast Aafrika riikides, Põhja-Iiri vabadusvõitlejaist. Seekord juhti tähelepanu ka Birma opositsiooniliidri Aung San Suu Kyi tagakiusamisele ja lavale toodi ka Amnesty Internationali embleemidega laternad. Just inimõigused oli teema, millest ka suurtelt ekraanidelt lugeda sai.
Muide, esimese Venemaal peetud kontserdi alguses vahistasid miilitsad Amnesty Internationali inimõiguslased, põhjendades tegu sellega, et neil pole õigust lendlehti jagada. Laiali olevat aetud ka AIDS-i vastu võitlejad ja Greenpeaci esindajad.
Samas aga on kõik tasakaalus, kontsert jätkub peotuuridel.
“Mis aeg on maailmas?” hõikab Bono, kes mõni aeg tagasi on end ja bändiliikmeid võrrelnud ka Aleksis Kivi romaani “Seitse venda” tegelastega.
“Showtime!” Ja show jätkub, hoolimata vihmast tantsivad ja laulavad inimesed kaasa ja on õnnelikud, nii mõnelgi on täitunud elu suurim soov ise U2 ära näha. Õnne- ja liigutuspisarad on paljudes silmanurkades.
Päevakohane „Singing in The Rain” on lõpulauluks, mida pea 53 tuhandene publik U2 lahkudes kaasa laulma jääb.
Läbi tiheda vihma kiirustavad väga paljud eestlased kell 1 öösel väljuvale Helsingi-Tallinn nn erilaevale. Läbimärjad, kuid õnnelikud, väsinud, kuid rahul…Siinkirjutaja peab oma kontserdikülastuste isiklikus TOP-is tegema muudatuse. Seni juhtis seda eelmisel sajandil Tallinnas käinud The Rolling Stones, alates tänavu 21. augustist aga U2.
i
TIINA SÄÄLIK
