Jaapanis 11. märtsil aset leidnud üheksa-magnituudine maavärin tekitas lisaks maa võnkumisele veel kaks suuremat sorti katastroofi – tsunami, mis võis tappa vähemalt 10 000 inimest, ja Fukushima tuumajaama reaktori plahvatuse, mis põhjustas kõrgendatud radiatsioonitaseme ja pani terve maailma taas tuumaenergia ohutusest kõnelema.
Kõik ei ole veel selge
Loomulikult ei ole kõik selge. Ei ole veel täpselt teada, kes elasid tsunami üle. Ei ole ka teada, mis saab tuumareaktorist ja nendest inimestest, kes radiatsiooniga vahetult kokku puutusid.
Ent siiski võib rahumeeli öelda kriitikuile, kelle arvates pole Jaapani valitsus avalikkust tuumaõnnetusest piisavalt informeerinud, et me teame sellest küllalt palju, eriti võrreldes Tšernobõli tuumakatastroofiga 1986. aastal. Siis hoidis Nõukogude valitsus infot kinni mitu päeva ja alles alarmeerivad teated Lääne-Euroopast suurenenud radiatsioonist atmosfääris panid Nõukogude valitsuse õnnetuse suurust avalikustama. On korduvalt öeldud, et Tšernobõl oli glasnosti põhikatalüsaator.
Omalaadne glasnost on käimas ka Euroopas ja Eestis. Uuenenud on debatt tuumaenergia teemal. Vaevalt, et välja ujuksid mingid saladused, kuid jõulisemalt esitatakse küsimusi tuumaenergia tulevikust. Miski, mis paistis olevat kindel, ehk kaasaegsete tuumajaamade ohutus, ei ole sugugi kindel.
Valusatest küsimustest pole pääsu. Nii on Euroopa Liit otsustanud vähendada kasvuhoonegaaside väljastamist 2020. aastaks 20 protsendi võrra (isegi 30 protsendi võrra, kui selle algatusega tulevad kaasa maailma teised tööstusriigid). Kui nüüd kuulutada välja lipukiri “Ei tuumaenergiale!”, siis kuidas kavatsetakse selle eesmärgini jõuda?
Euroopas tulevad testid
30 protsenti ELi energiast tuleb tuumajaamadest. 16. märtsil kohtus Euroopa Parlamendi saadikutega Euroopa Komisjoni energiavolinik Günther Oettinger. “Kui aastaks 2050 peame vähendama heitgaase 80 protsenti, siis ainus viis seda teha on nii, et energia tootmine saastab õhku 0 protsenti,” oli üks tema sõnumeid.
Lihtne on öelda, et energia puudujääk korvatakse alternatiivse energiaga. Ka selle kasutuselevõtt eeldab investeeringuid, mis ei sünni üleöö, ja pealegi on elu näidanud, et alternatiivenergiast tulev elekter on tunduvalt kallim.
Oettinger lubas korraldada testid kõigile 143 ELi tuumaelektrijaamale, väljendades usku, et kõik seda testi kindlasti ei läbi.
EL hoolitseb küll üldiselt radiatsioonitaseme kontrollimise eest, kuid seni on energeetika olnud valdavalt liikmesriikide endi pädevuses, seega ka küsimus, kas ehitada kuhugi tuumajaam või mitte. Kokkulepitud kliimaeesmärgid jäävad aga alles.
Kliimaeesmärkidele lisaks tuleb taas täie teravusega küsimuse alla ELi energiasõltuvus, kas siis Venemaast või Araabiamaadest. Gaas on keskkonnasõbralik ja ega naftagi ole radioaktiivne, ehkki naftatankeri karilejooksmine ja leke võib tekitada samuti ulatusliku keskkonnakatastroofi, kuid nende üha suurenev kasutamine kätkeb endas poliitilisi riske.
Tšernobõli katastroof 1986. aastal andis tõuke mitme rohelise partei poliitilisele maastikule ilmumisele Euroopas. Praegu on siiski tähtis, et räägitaks ka erinevustest Tšernobõli ja Fukushima vahel.
Tuumaenergia vastased raiuvad kui rauda, et vahet suurt pole – üks aatom puha, kuid pilk Maa geoloogilisele kaardile ja ajalukku teevad selgeks, kui erinevad need õnnetused olid. Nii ei ole Euroopa põhjaosas maavärinaid ja Tšernobõli katastroof sai alguse inimlikust eksimusest.
Eesti puhul on räägitud 4,7-magnituudisest maavärinast Osmussaarel, kuid esiteks pole see igapäevane nähtus ja teiseks poleks 4,7 magnituudi Jaapanis kuidagi mõjunud. Geoloogid ütlevad, et Eesti on kindlalt “paigas” ega asu seismoloogiliselt aktiivses piirkonnas.
Ent tuleb aru saada ka ajaloolisest kogemusest. ELi liikmesriikide seast on Eesti üks väheseid, keda Tšernobõli katastroof otseselt puudutas, sest siit läksid paljud seda likvideerima, teadmata algul tegelikult, kuhu ja milleks nad saadetakse. Ametlik teade kõneles kordusõppustest.
Sestap on oluline laiapõhjaline arutelu tuumaenergia plussidest ja miinustest Eestis. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Einari Kisel ütles 20. märtsil Aktuaalsele Kaamerale, et Eestis valdab tuumaenergia seotud temaatikat üksnes mõnikümmend inimest. See ei viita just sellele, nagu võiks kohe tuumajaama kasutuselevõtu küsimuses rahvahääletuse korraldada.
Aega õieti pole
Aega samas nagu pole. 21. märtsi Postimehes kirjutavad akadeemikud Anto Raukas ja Endel Lippmaa, et juba 2016. aastaks on Eesti sügavas energiakriisis. “Eleringi arvutuste kohaselt jääb meil aastal 2025 puudu 1400 MW ja puuduvat võimsust pole ka kuskilt osta, sest ka Põhjamaade turg on defitsiidis. Suured varustusraskused hakkavad tekkima Venemaal,” nendivad akadeemikud.
Ilmselge, et Eestis ei puuduta debatt üksnes tuumaenergiat, vaid möödapääsmatult ja sellest tõukuvalt tuleb rääkida ka põlevkivist ning alternatiivsest energiast. Selles valguses ei tundu Eesti otsus soetada endale elektriautod sugugi enam nii hirmnaljakana, nagu seda mõni irvhammas on paista lasknud. Ning elektri hind ei püsi enam samuti ühel tasemel, kippudes ikka ülespoole nihkuma.
Liiatigi mõjutavad debatti energeetika üle Euroopas kindlasti ka sündmused Põhja-Aafrikas. Siinsetel veergudel on juba juttu olnud naftahinna võimalikust tõusust seoses nende arengutega. Jaapanist vallandunud tuumadebatt on veel üks osa energeetikast. Kui Põhja-Aafrika muutub ELile energeetiliselt ebasoodsaks, siis on seda raskem tuumaenergiale selga pöörata. Seega on ülimalt tähtis jälgida sündmusi nii Jaapanis kui ka Põhja-Aafrikas, sest on selge, et neis piirkondades arenevad sündmused pole üksteisest isoleeritud.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel esindab tema isiklikke vaateid.
i
ERKKI BAHOVSKI
