Sügaval nõukogude ajal valmistas endine Põltsamaa Põllumajanduskombinaat kümme aastat kosmonautidele orbitaaljaama kaasavõtmiseks toitu. Et järjekordsed kosmonaudid paari kuu pärast üles saadetakse, sellest said põltsamaalased teada selle järgi, et neilt taas partii tuubitoitu telliti.
Samal aastal, kui Juri Gagarin esimest korda kosmosesse lendas, hakati ETKVL Põltsamaa Põllumajanduskombinaati uut Ungarist pärit tuubiliini monteerima. Tuubitoitudest said kiiresti väga populaarseteks marmelaad ja ekstrakt Kosmos. Viimase tarvis segati kokku jõhvika- ja punasesõstramahl ning lisati suhkrut ja sidrunhapet. Aga seda ekstrakti ei saadetud muide kunagi kosmosesse.
Tuubitooted said kiiresti populaarseks – tuubidesse pakiti Põltsamaal Jahimehe kastet, lihatoitude lisandit marinaadis, maksapasteeti ja delikatesspasteeti, sinepit. Enamiku kuuekümnendate aastate retseptidest mõtles välja kombinaadi toonane peatehnoloog Irene Leitväli, teadis rääkida Põltsamaa muuseumi juhataja Rutt Tänav.
Moskva jättis küllaltki vabad käed
1965. aastal olid tuubitooted väljas Moskvas järjekordsel rahvamajandussaavutuste näitusel, kus käisid ka toonane NSVL Ülemnõukogu juht Anastass Mikojan ja üleliidulise toiduainete uurimise instituudi teadlased. Viimased pidid välja mõtlema, kuidas kosmonaute orbiidil toita, kuid venelased ei osanud toitu steriliseerida. Nii pidid sellega hakkama saama eestlased. “Moskva jättis meile üsna vabad käed,” meenutas 1960. aastal ettevõttesse tööle tulnud ning kiiresti konservitsehhi juhatajaks tõusnud Anti Oro. Esimene proovipartii valmis 1964. aastal.
Oro sõnul ei olnud välja töötatud kosmosetoitude tuubide steriliseerimise režiimi ning katsetamine algaski Põltsamaa tehases juba 1962. aastal.
Ette anti kolm retsepti – hartšoo, kapsasupp ja borš. “Ülejäänu mõtlesid välja meie inimesed,” meenutas Oro. Toit pidi olema kiiresti omastatav ja loomulikult peenmassina. Kokku valmistati kosmonautidele tublisti üle kümne nimetuse tooteid. Lisaks suppidele valmistati kahesajagrammistes tuubides ka magustoite: kohupiimakreemi, šokolaadipastat. Joogiks pakuti mustsõstra- ja karusmarjamahla viljalihaga, pohlamahla ja isegi kohvi.
Probleem toidutuubide sildistamisega
Partii kokkusegamist ning tuubiajamist sõitis kohapeale jälgima kaks Moskva instituudi töötajat. “Tegelikult polnud neil siin õieti midagi teha, ka materjalid muretsesime meie. Neil olid ikka algul mingid paberil välja töötatud steriliseerimise režiimid ka olemas, kuid need ei osutunud õigeteks,” rääkis Anti Oro. Vajalikud marjad koguti ETKVLi varumiskontorite kaudu, mustsõstrad kasvasid oma aiandis. Liha saadi Võhma lihakombinaadist, alumiiniumplekist tuubid valmistas Orto Valga tsehh.
Esimesed partiid olid tuubides, mis olid täiesti ilma igasuguse tekstita. Need kleepisid sinna hiljem peale Moskva instituudi töötajad. Värvimata olid tuubid sellepärast, et see võis kosmoselaevas tuubilt lahti tulla ja kaaluta olekus hõljudes kosmonaudile kopsu sattuda. Hiljem lasid põltsamaalased tuubid Valgas valmis teha ja sinna ka peale kleepida, mis seal sees. Loomulikult ei meeldinud tähtsatele Moskva tegelastele eestikeelsed kirjad, tuubidele pidi olema ka venekeelne tekst. Hiljem said kõik tuubid ka kujundatud, korralikud värvid tuli aga osta valuuta eest.
Iga grammi ülesviimine maksis hunniku raha
Kosmonautide lemmik oli delikatesspasteet, kuid sellega juhtus kord ka veider lugu. “Esimesele partiile lisati ka alkoholi. Kosmonautidele olevat pasteet maitsenud, kuid Moskva instituudi töötajad ütlesid, et maitseaineid tuleb vähemaks võtta. Kosmonaudid hakkasid nõudma, et maitseained tagasi pandaks. Küllap instituudi omad kartsid, et maitseaineterohked toidud tekitavad janu. Iga gramm, mis üles viidi, oli ju väga kallis. Moskva inimesed ütlesid, et ühe kilogrammi kosmosesse viimine maksis 35-36 000 rubla” rääkis Oro.
Tema hinnangul oli kosmosetoitude valmistamine ettevõttele tegelikult tülikas protseduur. “Moskva instituudi rahvas tuli kohale ja siis pidime nädalaga selle partii valmis tegema. Oma tootmine pandi seisma, aga meil oli oma tootmisplaan vaja täita. Meil polnud kosmosetoidu tootmisest mingit kasu, ainult kuulsus ja au,” nentis ta.
Kõik kosmosetoidu retseptid ja kogu tootmine olid omal ajal saladus, millest ei tohtinud rääkida. Põltsamaa tehase töötajatele oli kosmosetoidu valmistamine Oro hinnangul algul väga huvitav. “Teadsime, et kaks nädalat hoiti toitu karantiinis, siis võis kasutusele võtta.”
1970. aastate alguses käisid Põltsamaal kosmonaudid Vitali Sevastjanov ja Valentin Lebedev. Nende tänusõnad tuubitoidu tootjatele on kirjas ka tehase külalisteraamatus.
Kui Georgi Gretško ja Aleksei Leonov 2011. aasta sügisel Põltsamaal käisid, siis oli kohtumise juures ka Anti Oro. Talle on need mehed meelde jäänud sõnakate ja lahketena.
Kosmonautide toit Põltsamaalt
*1961. aastal toodi konservitehasesse tuubiliin – esimene NSV Liidus
*Aastatel 1962 – 1974 telliti kosmonautide toit Põltsamaalt
*Põhitootmine kolis siiski tõenäoliselt Põltsamaalt 1970ndate alguses ära, kui tulid kasutusele uued suuremate suudega tuubid
*Tuubide valmistamiseks rajati Valgas uus tsehh
*Moodne agregaat võimaldas valmistada aastas 20 miljonit tuubi
*Marmelaade ja ekstrakti Kosmos tehti Põltsamaal aastani 1992
*Felix üritas korraks veel marmelaaditootmisele uuesti jalgu alla saada, kuid loobus
*Praegu pakitakse tuubidesse veel vaid sinepit
<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>Allikas: Põltsamaa muuseum
i
HELVE LAASIK
