Siseturvalisus on taasiseseisvumise järel teinud läbi suure arenguhüppe ja liigub õiges suunas, kuid üha muutuva maailma tõttu tuleb kogu aeg edasi pingutada, et uute oludega kaasas käia. Turvalise ja tugeva Eesti nimel peame töötama üheskoos kogukondade ning vastavate ametkondadega.
Elame avatud maailmas, kus erinevad ohud võivad meieni jõuda ootamatult ja küsimus pole tihti mitte see, kas nad jõuavad, vaid millal. See paneb meie siseturvalisuse eest vastutavad ametkonnad nagu politsei- ja piirivalveameti, päästeameti, kaitsepolitsei ning teabeameti väga vastutusrikkasse rolli, et tagada meie inimeste igapäevane turvaline olemine. Üha suurenevat rolli mängivad kogukondade aktiivsed inimesed, kes panustavad oma vaba aega ning vaeva, et kujundada oma kodukohta turvaliseks.
Viimasel kümnendil on siseturvalisuse tagamisel toimunud väga oluline paradigma muutus – päästesüsteem on muutunud reageerivast süsteemist ennetavaks. Kui aastaid tagasi peeti seda võimatuks, siis nüüd on tavapärane, et päästjad teevad valves olles ennetustööd ja väljakutsele reageeritakse olenemata hetkeasukohast.
Lisaks sellele tuleb järjest enam panustada inimeste teadlikkuse tõstmisesse, et ära hoida tuleõnnetusi, uppumissurmasid, autoavariisid ja vähendada kuritegevust. Suureks abiks on loengud üldhariduskoolides ja praktilised õppused õnnetuste vältimiseks. Lapsevanemate suuremaks harimiseks aitavad tublisti kaasa teavituskampaaniad. Oluline on anda inimestele juba varakult kaasa teadmised ja oskused, kuidas turvalisemalt tegutseda ning kuidas õnnetuse hetkel hakkama saada.
Rohkem tuge vabatahtlikele
Jõudsate sammudega on aktiivsemaks muutunud ka vabatahtlikkus turvalisuse tagamisel. Kui näiteks aastaid tagasi oli vabatahtlik autoinspektor see, kelle peale nii mõnedki viltu vaatasid, siis täna on vabatahtlikkus institutsioonina au sees.
Vabatahtlikud on hakkajad inimesed, kes tõsiselt soovivad oma kodukohta ja piirkonda turvalisemaks muuta. Olles siis kas abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad või merepäästjad, panustavad nad mitte ainult reageeriva poolena, vaid ka ennetavalt. Inimesed, kes on sellesse protsessi kaasatud, käituvad ise turvaliselt ja jälgivad, et nende lähedasedki teeksid sama. Seeläbi mõjutatakse tervet kogukonda.
Riik on loonud küll hea õigusruumi selleks, et vabatahtlikkus toimiks, kuid suuremat tuge on tarvis paremate töötingimuste ja töövahendite võimaldamiseks. Tõsi, ka see aspekt on ajas väga tugevalt edasi liikunud ja järjest paranenud, kuid alati saab natuke paremini.
Täna liigume strateegiliselt õiges suunas, küsimus on selles, kui palju me saaksime veel panustada ressursse meie inimeste suurema turvalisuse jaoks.
Omavalitsuste roll peab kasvama
Väiksemates kohalikes omavalitsustes on silma jäänud asjaolu, et turvalisust peetakse eelkõige riigi pärusmaaks. Tegelikkuses see nii ei ole. Turvalisus hakkab pihta kogukonna tasandilt, kusjuures omavalitsuse rolli ei tohiks alahinnata.
Tänu haldusreformile muutuvad kohalikud omavalitsused suuremaks ja tugevamaks. See annab võimaluse pöörata turvalisusele tunduvalt rohkem tähelepanu. Juba täna on positiivseid näiteid, kus maakondlikul tasandil on loodud turvanõukogud, näiteks Läänemaal ja Saaremaal. Need esimesed sammud on küll tehtud, aga võimekust ja võimalusi on tegelikult rohkem.
Turvalisuse tagamisel peab toimuma sujuv koostöö elanike, kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuste vahel, kus arvestatakse piirkondade eripäradega ja probleeme lahendatakse isikule võimalikult lähedasel tasemel.
Eesti inimesed peavad oma riiki turvaliseks. Kuritegevus ja õnnetusjuhtumid on vähenenud. Ametkonnad tegelevad aktiivselt ennetustegevustega. Selle kõige kõrval on oluline veel inimeste sisemine turvatunne ja kindlustatus. Peale turvalisuse tänaval vajab inimene ka sotsiaalset ja majanduslikku turvatunnet.
Suurema turvalisuse tagamiseks peame hoolega jälgima nii seda, mis toimub meil ühiskonnas sees kui ka seda, mis toimub meid ümbritsevates riikides.
Juba täna on meil tugevad siseriiklikud julgeolekuorganisatsioonid, kes suudavad adekvaatselt monitoorida sisemisi ja väliseid ohtusid ning teha koostööd meie partneritega. Seda kõike selleks, et olla valmis kaitsma meid riigis sees olevate võimalike ohtude eest ja olla valmis vajadusel reageerima välisohtudele.
Turvalisus eeldab igapäevast valmisolekut reageerida ja seda ei saa kunagi olema piisavalt. Vaja on meie kõikide osalust alates lastest kuni mundrikandjateni välja. Londoni juhtum on näide, et ühiskonna turvalisus on meie kõigi kätes, mitte ainult õiguskaitseorganite vastutus.
KALLE LAANET, endine siseminister, riigikogu liige, Reformierakond
