Tunnustamist pole kunagi palju

Tunnustamisega on eestlased teadagi kitsid. Seda ei tehta kunagi palju ja pigem poetatakse tunnustussõnu mokaotsast. Sportlastel on lihtne, tunnustust saadakse võistlustelt. Olgugi et liikumisharrastuse eestkõnelejad vaatavad kohalikke võistlusi võõrastavalt. Ometi on harrastussportlastele nendel jõuproovidel oluline koht. Aga kus saavad siis tunnustamist paljud teised elualad? Alates ettevõtjatest lõpetades maalikunstnikega.
Tunnustuse üks valuuta on muidugi raha, aga see pole alati kõik ja kõike määrav. Midagi tahetakse ka hingele: lisaks palgale, preemiale, kasumile …
Ja just seda, tunnustamist hingele, pakuvadki sellised tänu- ja tunnustamisüritused nagu see toimus möödunud reedel Puurmani lossis. Väärtustati maakonna ettevõtjaid ja kodanikuühendusi, kes oma tegude ja ettevõtmistega viimase aasta jooksul on märkimisväärselt panustanud.
Kõik laureaadid olid meeldivalt rõõmsad ja üllatunud ning üldjuhul avaldati tänu ikka neile, kes neid nominendiks esitasid. Ilmselt see viimane ongi peamine tegur, mis tegija nominentide hulka viib. Sest kõige alus on märkamine.
Kuid kindlasti on tunnustamist väärt tegijate ring sootuks laiem kui tunnustust jagavad organisatsioonid suudavad aduda. Pigem ongi küsimus selles, kuidas seda laiemat ringi üles leida, märgata ja tunnustada. Et iga aasta tooks juurde uusi tunnustatuid, mida Puurmanis toimunud sündmuse puhul oligi hea meel tõdeda. See kõik annab tunnustamise väärtusele ainult erikaalu ja ainukordsust juurde.