Öeldakse, et õnnetus ei hüüa tulles. Me ei tea iial ette, millal meie enda, lähedase või naabri vara võib tuleroaks saada. Minutid, mis kuluvad sündmuspaigale sõitmiseks, on väga väärtuslikud, mõnikord on neil ka elu hind. Hea, kui kiirelt reageerivad pritsumehed on kohe lähedalt võtta – see tekitab turvatunnet.
Meil on väga palju neid, kes ongi ametilt tuletõrjujad ja teevad seda oma igapäevase tööna, kuid hoopis rohkem peaksime tähelepanu pöörama nendele meestele ja naistele, kes teevad seda oma põhitöö kõrvalt ning pühendavad oma vaba aega teistest hoolimisele. Nad on raamatupidajad, ettevõtjad, sportlased, endised pritsumehed jt. Tavalised inimesed meie seast, kes tulekahjuteate peale sündmuskohale sööstavad, isegi siis, kui see pole nende kohustus.
Millegipärast jäävad vabatahtlikud pritsimehed sageli tagaplaanile, neid ei märgata nii palju kui neid, kes teevad seda oma igapäevatööna. Vabatahtlike päästjate töö on aga tänuväärne.
Eesti riigis võiks olla rohkem selliseid inimesi, kes hoolivad ja pühendavad oma vaba aega teiste aitamisele ja päästmisele. Me peaksime oma kangelasi rohkem tunnustama, näitama, et oleme neile tehtu eest tänulikud. Küsimus ei ole mitte niivõrd ainult ühe valdkonna esindajates, vaid vabatahtlikkuses üldse. Tugev riik on rajatud ju ikka oma kodanikele ning vabatahtliku töö väärtustamine tugevdab ka omariikluse aluseid.
