Hiljuti Jõgevamaad külastanud eurosaadiku Tunne Kelami tööpäevad on täis kohtumisi inimestega ja just seda peab poliitik väga oluliseks. 72-aastane Euroopa Parlamendi suurima fraktsiooni ainuke eestlasest liige on uskumatult heas vormis.
“Tunne töönädalad Eestis on hullemad kui nädalad Brüsselis,” räägib abikaasa Mari-Ann. “Kui ta on seal, siis ma kuulen temast isegi rohkem. Praegu ta on kodus, aga ta nagu ei ole kodus.”
Tunne Kelami sõnul on väga tähtis, et saaks ka natuke puhata ja oma elu elada. “Muidu kulub inimene täitsa ära. Täna õnnestus meil käia tund aega mere ääres ja metsas jalutamas, leidsime rannast kaks surnud hüljest, vaesed tormiohvrid,” rääkis Kelam. Ta oli just valmis saanud oma tuleva-aasta kalendri, mis on Euroopa Parlamendi fotodega ja mille tutvustamine on 19. detsembril.
Alljärgnev jutuajamine toimus vahetult pärast Jõgevamaa-visiiti.
Ikka veel pole teada, kas eurovalimiste nimekirjad tulevad seekord lahtised või kinnised. Milles see vahe valijate jaoks seisneb?
Kinnised valimised tulevad kasuks neile, kes soovivad panna partei esimehe esinumbriks, et korjata hääli. Nii inimesed justkui kaotavad silmist, keda valitakse tegelikult. Minu jaoks on äärmiselt tähtis, et nimekirjad oleksid avatud, et inimesed saaksid ise otsustada, millise isiku poolt nad valivad ja et valimistulemus ei sõltuks partei juhtkonna suvast, vaid et lõpliku pingerea otsustaksid hääletajad ise.
Samas on kasulik teada, et demokraatia tugineb erakondadele. See annab saadikule suurema vastutustunde. Üksikkandidaat võib saada Eestis väga populaarseks, aga Euroopas jääbki ta üksikuks hääleks. Seal teevad ilma kaks suurt jõudu — Euroopa Rahvapartei (kristlikud demokraadid ja konservatiivid), kuhu kuulub IRL, ning sotsiaal-demokraadid. Neil on kahe peale 785 Europarlamendi saadiku seas ligi 500 kohta. On huvitav, et Eesti kaks suurimat parteid — Reformierakond ning Keskerakond — on eelistanud kuuluda liberaalide rühma, kus on ca 100 rahvaesindajat. Kes on suur Eestis, ei ole seda tingimata Euroopas.
Kui vaatate Euroliidus oldud ajale tagasi, siis kas see on olnud sisukas, kas Teie tööl eestlaste eestkõnelejana on olnud nähtavaid tulemusi? Võib-olla oleks saanud selle ajaga mida muud teha, näiteks raamatuid kirjutada?
Olen täiesti veendunud, et see aeg on õigesti kasutatud. Tulemusi ei saa hinnata ainult nähtavuse järgi. Usun, et parim tulemus on inimeste — Europarlamendis liikuvate tegijate, otsustajate, kolleegide — mõjutamine. möödunud aasta mais tuli Eestile pärast aprillimässu nii selge ja positiivne toetus.
Raamatute kirjutamisse ma väga ei usu, ma arvan, et põhiline on inimeste mõjutamine vahetu kontakti kaudu. Muidugi ei eita ma raamatute väärtust. Minu eluhoiakuid on mõned head raamatud sügavalt mõjutanud. Kuid enamikku häid raamatuid, mis asuvad riiulitel, ei jõua ma tõenäoliselt kunagi lugeda, sest ma jooksen ja lendan ühest kohast teise, ühelt esinemiselt teisele. Ometi, väärt raamatud loovad kodu vaimset õhkkonda ka kaudselt.
Olete vaielnud vastu neile, kes väidavad, et väärtused muutuvad ajas. Kust te võtate selle jõu jääda oma tõekspidamiste juurde, kui ümberringi liigutakse vastassuunas?
Need, kes aegumatuid väärtusi tunnetavad ja nende eest seisavad, on alati vähemuses olnud. Muidugi on soodsamaid perioode ühiskonna arengus, kus väärtusi tõsisemalt võetakse.
Väärtustel on praktiline väljund, nad annavad jõudu. Kindel maailmavaateline alus on jõu ja stabiilsuse allikas. Mulle meenub Oskar Loorits, kes rõhutas inimese esmast eluülesannet: kasvatada endale vaimne selgroog, mis areneb välja püsivaks maailmavaateks.
Kuid ikka leidub ka teisi samamoodi mõtlejaid ja toetajaid, kes samuti jõudu annavad. Puhtalt karjäärile või oma positsiooni tugevdamisele orienteerumine võib osutuda väga kurnavaks. Kui aga tegutseda õige asja eest ning tugineda püsiväärtustele, siis ongi nii, nagu Jõgeva tohter Kalle Piiskoppel eile mulle ütles. Et ka tervisele on mõttekas töö eluliselt tähtis. Siis võivad mehed palju pingutada ja peavad ka vastu. Kui aga töö tundub mõttetuna, kui inimene seda tehes on sisemiselt konfliktis, siis ta langeb kiiremini rivist välja.
Kas see, et Eesti on vaba, tähendab seda, et enam pole vaja jätkata vabadusvõitlust?
Vabadusel on alati kaks tahku. Vaba millestki ja vabadus millekski. See on põhiline dilemma, mis pole kusagil päris ideaalselt lahendatud. Ka meil on see dilemma teravalt igapäevases elus ja käitumises tunda. Paljud inimesed, sealhulgas need, kes vabaduse eest ei võidelnudki, tunnetavad vabadust millestki. Olen vaba, teen, mis tahan. Muu pole teie asi! Vabadus on aga alati seotud vastutusega. Vabadus ilma vastutuseta ei olegi vabadus, see on kas anarhia või midagi niisugust, mis toodab tasakaalutuid inimesi ja ühiskondi.
Terav vajadus vabadust mõttekalt kasutada, vajadus vastata küsimusele, milleks ma oma vabadust pruugin, jääb alati püsima. Praegu asume ohutsoonis, sest enamik inimesi mõtleb, kuidas vabadust eeskätt enese teostamiseks kasutada. Loomulikult on eneseteostamine üks vaba inimese põhitegevusi. Pahatihti on see aga seotud lühinägeliku isekusega, mis kasvab hoolimatuseks kaasinimeste ja keskkonna vastu. Kuid on kasulik teadvustada, et vabadus on otseselt seotud solidaarsusega. Vabad inimesed teevad omavahel koostööd, toetavad üksteist, viivad ühiselt ellu vajalikke algatusi. Kevadine “Teeme ära” on üks tore näide. See on tegevus, mida eestlased peavad edendama, kui me tahame ellu jääda.
Kas me tahame lihtsalt olemas olla või eestlastena ellu jääda?
Seda küsimust pole vist mõtet esitada, sest igaüks vastaks, et muidugi tahame. Küsimus on pigem selles, kui paljud on valmis selle nimel pingutama. Lagle Pareki sõnul on Eesti rahvusriik suur luksus. Riik, mille põhiseadus väidab, et selle riigi ülesandeks on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Miljonilise rahva jaoks on oma riik midagi ainulaadset, see on luksuskaup. Ja selle eest, nagu luksuskaupade eest ikka, tuleb igaühel meist maksta palju rohkem, kui maksab näiteks sakslane oma riigi eest. Just seepärast ei saa ükski meist lubada endale niisugust luksust nagu küsimus, kas lihtsalt olemas olla või püsida eestlasena. Selle viimase võimaluse eest ju vabadusvõitlust peetigi.
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, esimene mitte-kommunistlik erakond Nõukogude Liidus, mille 20. aastapäeva augustis tähistasime, püstitas 1988. aastal just selle, tookord võimatuna näiva eesmärgi — taastada Eesti rahvusriigina. Kuid vabadusvõitlus on huvitav selle poolest, et ta koondab eri jõud ühise rahvusliku ohu vastu. Kui võitlus saavutab võidu ning oht kaob, siis lõdveneb ka motiiv, mis eri inimesi võitluse käigus sidus.
Ometi, vabanemine on pikaajaline protsess, mis jätkub terves ühiskonnas ning igas kodanikus eraldi. See ongi püüd leida vastus küsimusele, milleks vabadust mõttekalt kasutada. See on vabaduse kvaliteedi kujundamine, mis on seotud elu mõtte teadvustamisega, vaimse selgroo kasvatamisega. Elu on esmalt meie karakteri ja maailmavaate kujundamise kool, alles teisejärguliselt tarbimis- ja meelelahutusühiskond.
Vabadusvõitlus selleks, et saada paremateks eestlasteks?
Peeter Oja rääkis sellest noortele, tsiteeris Ain Kaalepit, kes lavakunstikateedris oli küsinud, mis on eestane, kas heledapäine ja sinisilmne või see, kes räägib eesti keeles ja kellel on eesti meel? Mis on eesti meel, on väga subjektiivne. Seda tuleb tunnetada, seda ei saa seletada.
Kriisiaegadel on seda sõnastada püütud.
Kõige targem on näha kõigis inimestes samu võimalusi, samu probleeme. Inimesed jagunevad kultuuri ja keele järgi, aga inimese põhivajadused ja püüdlused on hämmastavalt sarnased. Nagu ka geenide osas: need geenid, mis muudavad meid erinevaks, moodustavad niivõrd tühise osa ühisest geenivaramust, et on uskumatu, et me väliselt nii erinevad oleme. Mina panustaksin sellele, mis inimesi ühendab. Mitte sellele, mis eristab.
Tänapäeval on see, et ei tunta iseennast ega oma ajalugu, üldine, mitte ainult eestlaste probleem, see on kogu lääne kultuuri allakäik.
Toimite ise sellele vastupidiselt, ometi räägite, nagu mõistaksite seda.
Seda tuleb mõista niimoodi, nagu Luther ütles, et kui homme tuleks maailma lõpp, siis ma täna istutaksin uue puu. Üldine maailma areng, mis viib pigm pessimistlikele järeldustele, paneb mõtlema sellele, et kõik tõeline toimub hetkes: me oleme siin, me oleme vabad!
Iga võimalus vabalt tegutseda sisaldab optimismi ja midagi positiivset. Me võime seda teha! Me võime kasvõi korraldada kampaania “Teeme ära”, see on midagi positiivset, selle asemel et viriseda, kui reostatud on kõik teeääred ja metsad.
Teha midagi ära – see on energia õige kasutamine. Energia hulk on igal inimesel piiratud. Kui ta väga palju või olulise osa sellest halisemisele või süüdlaste otsimisele ja vigade näitamisele kulutab, jääb tal selle arvel teostamata midagi oluliselt positiivset.
Positiivne tegevus algab kõige lihtsamast, algab sõbralikust suhtumistest, naeratamisest, teretamisest, avatusest teiste probleemidele, valmisolekust teisi vajadusel abistada. Sellest hakkab kodanikuühiskond peale. Ükski valitsuse dekreet ega seadus ei aita, kui kodanikud ise pole valmis oma panust andma. Kodanikuühiskond algab heatahtlikust suhtumisest ja usaldusest. Kui me põrnitseme üksteist ja keskendume vaid isiklikule karjäärile, näeme teisi võistlejatena ja segajatena, siis me ei ole vabad.
Või kardame ja mõtleme, et minust ei sõltu niikuinii midagi; et oh, mis see minu üks hääl.
See on ebaaus ettekääne ja vabandus, selle taga on palju muud. Ma ei usu, et inimesed, kes ütlevad: minust ei sõltu midagi, tegelikult nii arvavad, aga nad tunnevad ennast halvasti, nad tunnevad, et nendele pole piisavalt tähelepanu pööratud. Need, kes üldse lugupidamist või tunnustust ei saa, hakkavad muidugi oma võimetes kahtlema.
Üldine kristlik maailmavaade on, et iga inimene on ainulaadne Jumala looming, inimesi ei saa kunagi korrutada nullidega või teha ühikuteks, iga inimene on väärtus omaette ja igas inimeses on väärtusi, mille avastamist soodustab heatahtlik ühiskondlik kliima ja mida kaasinimesed saavad aidata esile tuua.
Inimestevahelise suhtlemise mõte ongi aidata meil vastastikku avastada meis peituvaid väärtusi ja neid õigesti kasutada. Puhas kapitalistlik konkurents, kus väärtusteks on muutunud varandus, raha ja oma isiklik edu, viib vastupidisele. Me unustame tegelikud väärtused.
Visnapuu on öelnud, et rikas rumal on ühiskonna õnnetus.
See on iga ühiskonna probleem, kuigi vanem ühiskond õilistub mingil määral. Ja tõeliselt rikkad ei priiska ega kelgi oma rikkusega, nad eelistavad üsna tagasihoidlikku elustiili. Selles on vahe, aga ka meie rikkad hakkavad juba pisut mõistlikumalt toimima, mingi areng on kümne aasta jooksul toimunud. Rikkad on hakanud püüdma oma raha mõttekalt kasutada. Nad panustavad algul kasvõi spordile, see on kõige enam arusaadav tegevus, aga ka heategevusele, kultuurile, kodanikeühenduste toetamisele.
See on iga inimese vajadus valida. Mõttetu on diskussioon, kas president esindab õigesti põhiseadust, kui ta arvab, et see Riigikogu ei saa oma, vaid ainult järgmise koosseisu palku külmutada. See on mõttetu vaidlus, sest Riigikogu liige saab ise vabalt otsustada, mida oma palgaga teha. Igaüks on täiesti vaba otsustama, kas ta kulutab näiteks kümnendiku palgast heategevusele, ligimese abistamisele, mingile ühikondlikult kasulikule asjale. Kes seda teha keelab? Pole vaja mingisuguseid seadusi ega suurt vaidlust, kellel on õigus. Põhilised asjad elus tehakse inimese, kodaniku vaba algatusega, seadused ja reeglid on ainult abivahend.
iii
JAANIKA KRESSA
