Hiljutine filmijuubeli kulminatsioon, kus “Kevade” Arno ja Teele sajandi filmipaariks valiti, tuletas taas meelde, et kõigist enam kui neljakümne aasta eest meie lemmikfilmi mängima valitud koolilastest ei saanud elu soosikuid, kuigi enamikul neist ka nii “Suves” kui “Sügises” kandev või episoodiline roll on.
Valulapseks on jäänud Arno Liiver, kes ka varasemaid Paunvere koolijütside kokkutulekuid vältima on kippunud ja nüüdki galaõhtule tulemata jäi.
25. mai õhtul jõudis TV 3 ekraanile erisaade pealkirjaga “Sajandi romantik”, mille eelreklaamis tõotati aidata vaatajal “liigutavate, valusate ja ilusate päriselupiltide” kaudu mõista, miks Lutsu-triloogias hellahingelist Arno Talit mänginud mehe elu just roosiliseks kujunenud pole; mida ta praegu mõtleb ja tunneb, kuidas elada tahaks. Saadet nimetati tundlikuks ja lubati, et Arno Liiver räägib seal oma lapsepõlvest, nooruse valikutest ja sellest, miks temast näitlejat ei saanud.
Ei aidanud paraku need vähem kui kolmkümmend minutit, kuhu loomulikult ka reklaam mahtuma pidi, vaatajal seda veel pisut alla 60-aastast, kuid juba elust väsinud meest mõista, küll aga andsid kardetavasti taas põhjust hukka mõista ja panna pikalt arutlemata ühte patta kõigi nendega, kes töötustressi õllepudelisse uputada püüavad.
Ilmselgelt ei saa mõnekümne saateminutiga inimesest isegi udust portreevisandit, liiatigi kui ei raatsita sealt välja lõigata kibestunud ämma kui maja tegeliku perenaise monoloogi, kes, kuigi esialgu privaatsuse häirimisest pahane, hiljem siiski üsna meelsasti ise kaamera vaateväljaski sõna võtab. Või kui näidatakse korduvalt külapoe tuikuvaid püsikliente ja lastakse neil leierdada üht ja sama mõttevaba teksti.
Tõsiasja, et saate peategelase komistuskiviks just tulivesi on, aimanuks vaataja ju ka vihjetest, kas selleks oli tarvis lausa kahel kauplusetöötajal teda iseloomustada lasta? Ka õllepudeli kummutamine otse kaadris polnud ju hädavajalik. Arno mõtteavaldused jäid aga katkendlikeks. Tundus, et juttu oli temaga aetud pikemalt, valik öeldust tehtud aga kiiruga ja vaid seda silmas pidades, et aega puudu ega üle ei jääks. Samas läks üks ja sama lause filmi-Teelest ehk Riina Heinast eetrisse nii enne kui pärast reklaamipausi…
Mida saatetegijad Hiiumaalt tegelikult otsima läksid, kas materjali tundliku saate tarvis või kõigest hetkel kuuma kõmu-uudist, mis tarvis kibekähku ekraanile saada? Kas neil oli tõesti nii materjali hankimise kui selle saateks vormistamisega sedavõrd tuli takus?
Nii jäid saate lõpus esitatud retooriline küsimus, mida mees, kes arvab, et elus õnne polegi, üksi kala püüdes mõtleb, samuti etteheide Eesti riigile, kes oma tähtedest ei hooli, õõnsaiks ja õhku rippuma.
Kurb, lootusetu ja tühi tunne oli, kui lõputiitrid jooksma hakkasid.
i
KAIE NÕLVAK
