Põltsamaal Sõpruse pargis peeti möödunud nädalavahetusel Eesti Looduskaitse Seltsi 42. üleriigilist kokkutulekut ning nimetatud pargi — Eesti noorima looduskaitsealuse pargi — 53. sünnipäeva.
Eesti Looduskaitse Seltsi algusaegade fenomeni on tänapäeva noortele ilmselt niisama keeruline lahti seletada kui paljusid muid nõukogudeaegseid nähtusi. Sest niisama hästi kui looduskaitse seltsiks oleks võinud seda nimetada ka eesti rahvuskultuuri kaitse seltsiks. Sest looduskaitse kui natuke „süütuma“ nähtuse sildi all tegeldi tõepoolest ka oluliselt tundlikuma teema — rahvuskultuuri kaitsega. See oli sedamoodi nii ajastu ahistavatest asjadest tingitult kui ka lähtuvalt looduskaitse seltsi asutaja Jaan Eilarti isiksusest, kelle jaoks loodus ja kultuur moodustasid ühtse terviku. Järvamaal sündinud mehe mälestuseks seisab nüüd sammas Jõgevamaa pinnal ehk sealsamas Sõpruse pargis.
Et seltsi kokkutulekut peetakse igal aastal ise paigas, siis on teenekamad kokkutulekulised head Eestimaa tundjad. Ükski neist ei teeks selliseid näpukaid, nagu ühe lugupeetud Eesti päevalehe ajakirjanikud-toimetajad, kes tänavu märtsis ühes lehenumbris Puurmani naksti! Tartumaa külge lõikasid ning mõni number hiljem justkui kompensatsiooniks Varstu Jõgevamaa küljes olevaks kuulutasid, nagu käiks haldusreform meil juba täistuuridel.
Mis aga veel olulisem: mida sa ei tunne, seda ei saa sa ka armastada. Looduskaitse seltsi inimesed armastavad nii Eestimaad kui ka selle loodust ja kultuuri.
29. juuli 2008
