Peenral õuenurgas hakkas mingi põõsas kasvama. Natuke paju moodi, jätsin alles, las kasvab suuremaks, siis saab sotti, millega tegu. Sel aastal oli põõsas peaaegu minu pikkune, aga erilisi tundemärke tuvastamiseks ei olnud. Olid õied, aga väikesed ‒ ei hakanud silmagi.
Otsustasin ta ümber istutada kaugele, sinna, kuhu olen istutanud puittaimi, mis võivad seal kasvada, kui suureks soovivad, mille alt ma ei riisu lehti ega sega neid pügamisega…
Asusin põõsast “küüditama”, juurdunud puittaime annab labidaga kangutada igast küljest, kuni lõpuks end pinnasest lahti annab. Kangi seekord vaja ei läinud, labidat ka ära ei lõhkunud, kuigi sarnased ettevõtmised minevikus on nõudnud mitme ausa tööriista varre. Sel kevadel kaevasin välja mitmeid kaua ühes paigas kasvanud hostasid ja 40 aastat ühes paigas kasvanud rabarbereid. Neid ei saanudki muudmoodi maast kätte, kui kirves tuli appi võtta.
Väljakaevamisel märkasin lehtede varjus roosakat värvi üksikuid vilju, mis on ilmeksimatult äratuntavad ‒ tegemist on hariliku kikkapuuga (Euonymus europaeus), mida teaduslikult kirjeldas Carl von Linne. Rahvapärane nimi, sajakoorne, olevat tal olnud eksikombel. Kes süüdi, sellest ajalugu vaikib, vähemalt ei suutnud ma seda välja nuhkida. Tegelikult käivat see nimi kuslapuu kohta. Kikkapuu on puu või põõsas, kõige enam võib kasvada kümne meetri kõrguseks. Puit on kollakas, kerge. Kitsad lehed asetsevad vahelduvalt ja sügisel lähevad tihti erkpunaseks.
Peale selle kaunistavad kikkapuud sügisel ka ohtrad lokutite kujulised viljad, kuigi neid tekib ainult kolmandikul õitest. Viljad sisaldavad nii teobromiini kui kofeiini, aga tee ja kohvi materjali neist tootma asutud pole. Nende söömisel võib ennast hoopis mürgitada, eriti kahjustab maksa ja neere. Levinud on see sügiseti kaunis põõsas Euroopas ja Väike-Aasias, Põhja-Ameerikasse on ta sisse viidud ja kohati isegi liiga agressiivselt levinud. Eestis kasvab ta pärismaisena ja avastati alles 20. sajandil, sest siin on ta siiski haruldane, kasvades peamiselt Koiva puisniitudel. See ongi areaali põhjapiiriks. Vaevalt nüüd minu põõsale alguse andnud seeme Koivalt siia Põhja-Tartumaale rändas? Muidugi kasutatakse kikkapuud haljastuses dekoratiivsuse pärast, temast on aretatud paarkümmend kultuurvormi – vast kuskilt haljasalalt tõid linnud? Kikkapuude perekonnas on mitmeid põnevaid liike, mida ka meil saab kasvatada, neid saab hankida puukoolidest.
Mis puutub tema kasulikkusesse, siis tema õrn ja mure süsi on olnud hinnas. Prantsusmaal kasutati seda püssirohu valmistamiseks, aga eriti joonistamiseks, tema tekitatud jutti saavat kustutada jälge jätmata. Tema kõvast puidust valmistati kedervarsi ketramiseks, värtnaid, saapanaelu, klahve, õmblusnõelu, Indias toidunõusid… Seemnerüüst saadi vanasti oranži värvi, India naised pidid sellega tegema täpi näole tänini. Kaua aega oli kikkapuu põhiline kautšuki saamise allikas, sest mitmetel liikidel sisaldab juurte koor 2…33 protsenti kautšukitaolist ainet – gutapertši.
Kikkapuu annab ka juurevõsu, nii et ka nende abil saab teda paljundada. Põikan ka kuslapuude juurde tagasi. “Tõe ja õiguse” viiendas osas otsib Indrek tuttavaid paiku, imestab, et kõik on teiseks saanud, isegi teatud sajakoorse perekonda ei leidnud ta sealt, kust läks teda otsima. Tal oli arvamus, et kui kõik muutuvad, kasvavad välja, siis sajakoorne jääb, sest tema tahab kasvada kõvaks ja sitkeks, teeb seda tasa ja targu. Ja et ootaja võib enne tüdineda, enne kui sajakoorne jõuab kasvada niisuguseks, et temast saab rehapulka. Indrek tõenäoselt otsis seda õiget sajakoorset – kuslapuud. Ka temast valmistati esemeid, mis pidid tugevad olema ja seda oli ka kuslapuu puit.
Eestis on pärismaised harilik ja sinine kuslapuu, esimene punaste marjadega on levinum, mida võib nimestki järeldada, teisel on marjad sinised, kahekaupa kokku kasvanud mõlemail ja mürgised. Vast otsis Indrek sinist kuslapuud, sest just tema kohta on kirjas, et on tiheda võraga põõsas, mille koor lõheneb, võrsed kestendavad. Ja kohati on ta siiski mandril sage, just soostuvatel puisniitudel ja soodes, loopealsetel ka… Aga söödavate marjadega kuslapuu sordid on aretatudki sinisest kuslapuust, ainult et Kaug-Idast korjatud marjade seemnetest. Minagi istutasin mullu ühe niisuguse kuslapuu, aga ei ole ta veel suurust kogunud ega marju kasvatanud… Kirjas on küll, et aastatega kasvavad söödavate marjadega kuslapuud isegi mõnest mehest pikemaks. Eks jään ootama, millal saan marju ja neist moose ja mahlu teha. Pidi pikaealine olema, aga vananedes pidid kaotama esialgse ilu, nii et soovitatakse mitte väga ukse ette istutada.
Kuslapuu (Lonicera) on uniohakaliste seltsi kuslapuuliste sugukonda kuuluv põõsaste perekond, maailmas kasvab neid 180 liigi ringis. Hurmava lõhnaga on meil ilupuuna levinud lõhnav kuslapuu. Harilik ja sinine kuslapuu olid eelmisel, 2016. aastal, aasta puuks tituleeritud ‒ ei pannud seda reklaami isegi tähele, sest infot on ju nii palju…
EHA NÕMM
