Innustust uue lasteraamatu kirjutamiseks andis Üllele see, et eelmise raamatu, möödunud sügisel ilmunud ?Õhtujutud lastele? viiesajaline tiraaz nii hästi kaubaks läks ja lapsed nii tänulikuks publikuks osutusid.
?Just sel ajal, kui ?Õhtujuttude? müügiga tegelesin, kirjutasin ühe soojaga Reedu-vanaema ja Reedu-vanaisa loo kolm esimest peatükki valmis,? meenutas Ülle.
Kui ?Õhtujuttudesse? oli koondatud kimp omavahel mitteseotud lugusid ja üks näidendki, siis uues raamatus on üks terviklugu, mis ajaliselt suisa ühe päeva raamidesse mahub. Ning kui eelmises raamatus olid paljud jutud tõsielust maha kirjutatud, siis Reedu-vanaema ja vanaisa tüllimineku lugu on algusest lõpuni Ülle enda fantaasia vili.
Nagu tülid enamasti ikka, saab ka Reedu talu perenaise-peremehe tüli alguse tühjast asjast: sellest, et vanaisa ei taha vanaema keedetud kaerahelbeputru süüa. Ja selle asemel, et lihtsalt tunnistada, et puder talle ei maitse, tuleb ta lagedale jutuga, et puder ? värskelt keedetu ja mahagi jahtumata ? on hapuks läinud. Sellist juttu soovitab vanaisal ajada Jonn ? selline väike karvane tondi moodi elukas, kes end salamahti Reedu tallu ?kaasüüriliseks? on nihverdanud.
Vanaema ei oska vanaisa hullu jutu peale kosta muud, kui seda, et mingu vanaisa siis metsa karu seltsi mustikaid sööma. Mõistagi ei mõtle vanaema seda tõsiselt, ent vanaisa võtabki kätte ja läheb metsa, lubades mitte enne sügist tagasi tulla.
Õnnelik lõpp
Niigi pea peale pööratud kodurahu saab veelgi enam häiritud seetõttu, et vanaema läheb ? ilmselt mitte Jonni abita ? tülli ka seinakellaga, mis suurest vihast seisma jääb. Kirveski ei taha kuuris end vanaemale kätte anda, sest ta on vanaisale lubanud, et säästab perenaist võimalikest õnnetustest.
Vanaisal on metsas sekeldusi veel rohkemgi: ta saab parmult hammustada, määrib vana seene otsa istudes oma püksid ära ning tagatipuks keelab karu tal mustikaid süüa, väites, et see on tema isiklik marjaaed.
Lõpeb kõik muidugi õnnelikult: vanaema ja vanaisa hakkavad teineteisest nii suurt puudust tundma, et üks otsustab teisele metsa järele ja teine koju tagasi minna. Ning metsateel nad kokku saavadki.
Ega kummagi otsus kergelt tule: selleks tuleb ju kõigepealt tunnistada, et enne vigu tehtud ja tühja praalitud sai. Vanaisa kojuminekuotsusest kuuldes tuletab näiteks orav talle meelde, et ta lubas ju sügiseni metsa jääda. Aga vanaisa koduigatsus on nii suur, et ta leiab kähku viisaka taganemistee, öeldes: ?Vaata, kase otsas on juba üks kollakas leht. Küll see sügis kah tuleb.?
Mõistagi lepivad ära ka vanaema ja seinakell ning karugi tunnistab lõpuks vanaisale, et mustikasöömise keelas ta tegelikult ära lootuses, et tühi kõht vanaisa tagasi koju peletab.
Kollane kass
Raamatu tekstis on suur osakaal dialoogil. Natuke kentsakat, aga samas tükati üldistavaid elutõeteri sisaldavat juttu ajavad vanaema ja vanaisa mitte ainult omavahel, vaid ka Jonni, kärbes Eberhardi, liblika, orava, karu, kollase kassi, seinakella ja kirvega.
?Mulle meeldib sellist natuke naljakat kahekõnet kirjutada,? ütles Ülle.
Veel meeldib Üllele süüa teha ning tema meelest käibki hea söök mõnusa koduse õhkkonna juurde. Sestap pole ime, et Reedu-pere looski tüli pudrust alguse saab ning rabarbrikoogi küpsetamisega ära lõpeb.
Kass käib Ülle meelest samuti mõnusa koduse olemise juurde: Üllel endal on kodus tervelt kolm kassi. Ka Reedu-perele tuleb raamatus appi salapärane kollane kass, kes Jonni minema ajab, taadi järele igatsevat memme nurrumisega lohutab ning lõpuks üldse Reedule jääda otsustab.
?Mind ennast on küll ära tüüdanud see tapmine ja verevalamine, mida telekast pakutakse,? ütles Ülle. ?Seepärast tahtsingi lastele midagi sootuks muud pakkuda.?
Kodusoojusest ja üksmeelest kõneleva raamatu kirjutas Ülle valmis ajakirjanikutöö kõrvalt: ta on ajalehe Vali Uudised reporter. Pildid joonistas Ülle raamatusse Vali Pressi kirjastuses töötav Eire Kulbin.
Värviliste piltidega raamatu üllitamine pole just odav. Ülle pani raamatu trükkimiseks mängu oma raha ja leidis Põltsamaa ettevõtjate hulgast ka lahkeid toetajaid.
?Ega mind keegi naljalt ukse taha saatnud,? ütles Ülle, lisades, et solvunud pole ta tegelikult ka nende peale, kes toetamast keeldusid, sest igaühel on ju erinevad võimalused ja erinevad põhimõtted.
Kui mujal turustab Ülle oma raamatuid vahendajate kaudu, siis Põltsamaal ja selle ümbruses müüb ta neid ise käest kätte: nii on raamat ostjale kõige odavam ja kättesaadavam. Kuna Reedu-vanaema ja vanaisa lugu sai trükitud tuhat eksemplari, peaks seda jätkuma kauemaks kui ?Õhtujutte?: nood said otsa üsna kiiresti.
RIINA MÄGI
